Eestis elab 1,3 miljonit ini-mest, neist 69% on eestlased. Eesti keelt emakeelena rääki-vaid inimesi elas 2016 Eestis 883 707, mis moodustab 68% ela-nikest. Lisaks kodumaal elavatele eestlastele elab maailmas veel hinnanguliselt 150 000 kuni 200 000 eesti keelt emakeelena rääkivat inimest, mis tähendab, et emakeelseid eest-lasi võib praegu ikkagi olla üle miljoni (1,1 miljonit).
Kahjuks on eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste arv kahanemas, sest sündimus on viimase 25 aasta jooksul järsult vähenenud: eestlaste arv on võrreldes 1990. aastaga kahanenud 6,3%. Statistikaameti andmetel ei ole laste ja noorte, kuni 29- aastase elanikkonna koguarv -olnud 1923. aastast alates nii väike, kui ta oli aastal 2017. Seepärast on tõesti eluliselt tähtis iga emakeelse kõneleja teadlik ja toetav suhtumine eesti keele edasikandmisse, samuti eesti keele õpetamine teise keele ja võõrkeelena ning Eestis elavate välismaalaste toetav suhtumine ning nende lõimimine -eesti keelde ja kultuuri. Vanuse järgi räägib eesti keelt emakeelena keskmisest rohkem kuni 30-aastaste põlvkond, mis sisen-dab lootust.
Hea uudis see, et eesti keelt teise keelena rääkivate arv on tasapisi kasvamas. Ometi ei ole eesti keele kui teise keele õpe põhikoolis olnud kuigi tulemuslik, sest umbes 40% vene emakeelega lastest ei saavuta õppekavas nõutud B1 keeleoskuse taset. Värske eelnõu seab aga uueks sihiks B2 taseme saavutamise põhikooli lõpuks ja C1 taseme gümnaasiumi lõpuks. Selle eesmärgi täitmiseks peab venekeelsetes koolides toimuma tõeline arenguhüpe. Samas on aastail 2005-2017 kahekordistunud keelekümblusprogrammides osalejate arv, mis kinni-tab veel kord venekeelsete õpilaste ja vanemate soovi eesti keelt õppida.
Kõige rohkem ehk üle kolmandiku on vene emakeelega inimesi 50-70 aastaste inimeste hulgas. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel räägiti Eestis emakeelena 157 keelt.
Eestisse sisserände riikideks on peamiselt Soome, Venemaa ja Ukraina, kuid venekeelsed sisserändajad lõimuvad praegu kergemini kohaliku venekeelse kogukonnaga. Näiteks 2016/ 2017 õppeaastal hakkasid uus-immigrantide 4.-9. klassi lastest ainult 50% õppima eesti keeles, 29% vene keeles, 18% inglise keeles ja ülejäänud soome keeles. „Eesti on muutumas -sis-serändajatele atraktiivseks ja Eesti vajab sisserännet, meeldib see meile või mitte. Võtme-küsimus on, kuidas ohjata rah-vastikuprotsesse nii, et sajandi lõpuks oleks meil vähemalt sama sidus ja rahumeelne ühiskond kui praegu ja see ühiskond peaks end praeguse eesti kul-tuuri jätkajaks ja edasimõtestajaks. Eestis on sidus ühiskond saavutatav ja hoitav üksnes eesti kultuuri põhjal. Aga seda vaid juhul, kui leiame õiged lahendused sisserändepoliitikas, lõi-mimispoliitikas ja hariduspoliitikas,“ kirjutab keeleteadlane Martin Ehala artiklis „Teise aastasaja Eesti: kool tuleks keeleliselt lõimida“ (Postimees 19.01. 2018).
Hariduspoliitikas peaks põhi-suund olema eesti keele õppe alustamine juba lasteaias kõigile lastele, sõltumata nende emakeelest. Kõrghariduses aga tuleks tingimata kehtestada ingliskeelse õppe optimaalse osa-kaalu piir, mis praegu paraku puudub. Eesmärgiks on seatud leida tasakaal eestikeelse ja ingliskeelse kõrghariduse õppes ja hoida seda tasakaalu. Võõr-keelsetele doktoritöödele tuleb lisada valdkonna teadusartikli mahus eestikeelne resümee. Kuigi doktoritöö on inglis-keelne, sest teadus on rahvusvaheline, võiks kuju-neda vähemasti heaks tavaks anda pärast kaitsmist välja ka eestikeelne doktoritöö teemaline raamat, et arendada emakeelset oskussõnavara ja terminoloogiat, et avardada eesti vaimu-maailma.
Viimase kümne aastaga on eesti kõrghariduses eestikeelsetel õppekavadel õppijate osakaal tõusnud küll 77%lt 82%ni, kuid see on toimunud üliõpilaste -üldarvu vähenemise tõttu. Ma-gistritasemel õppis Eestis 2016 ingliskeelsetel õppe-kavadel 18% üliõpilastest, neist 65% olid välisüliõpilased. Kümne aasta jooksul on ingliskeelsetel õppekavadel õppijate osakaal tervikuna tõusnud 1% 10%le. Kui selline tempo jätkub, siis on oht, et emakeel jääb mõne-kümne aasta pärast kõrg-hari-duses vähemusse või kaob sealt sajandi lõpuks lõpuks hoopis.
Eelnõu kohaselt on eesti keeletehnoloogia peamised väljakutsed seotud kõnetuvastuse, masintõlke ning kõnesünteesi arendamisega. Praegu on seis selline, et Eesti teadlased on küll mitmed keeletehnoloogiad põhimõtteliselt juba loonud, kuid rakenduste väljatöötamine ja laiem kasutuselevõtt on ta-kerdunud, seda raskendavad väike turg ning kõrge hind. Siin peaks just riik võtma põhiseadust -järgiva eestvedaja rolli ning -investeerima sihipärasemalt ja jõulisemalt eesti keeletehnoloogilisse tulevikku.
Viimase kümnendi jooksul on välismaale siirdunute hulgas palju lapsi ja noori, mistõttu on kasvanud vajadus eestikeelse õppe järele väljaspool Eestit. Mõned eesti keele e-kursused on küll juba olemas, kuid süsteemset e-õppevara eesti keele kui emakeele õpetamiseks pole veel loodud. Peamised prob-leemid on eesti keele õpetajate leidmine välismaal, õppele ligi-pääsetavus (õpetuskohad on vaid suurtes keskustes) ning eesti keele õppe madal väär-tustamine. Uuringud aga näitavad, et eesti keele õppimine välismaal oleku ajal muudab lapse suhtumise Eestisse posi-tiivseks ja annab tulevikus võimaluse Eestisse elama, õppima ja töötama minna.
Kokkuvõttes paistab eesti keelevaldkonna arengukava pigem alalhoidlik kui jõuliselt -tulevikku suunatud, sest strateegiliste eesmärkide mõõdikuteks on seatud pigem praeguse taseme hoidmine kui keele-oskuste ja -oskajate kasv. Pai-galgi püsimiseks tuleb juba praegu kiiresti joosta. Ainult nii saab Eesti keelel tulevik olla.
Sirje Kiin, Eesti/Ameerika
