Eesti on tänavuses hääde riikide indeksis maailma 163 riigi hulgas senisest kõige kõrgemal, 28. kohal oma mitmete teiste rahvusvaheliste panuste poolest: tervise ja heaolu panuses oleme 27. kohal, teaduse ja tehnoloogia panuses 36. kohal, õitsengu ja võrdsuse panuses 37. kohal. Viimane saavutus on eriti hämmastav hüpe paremuse poole, sest veel mullu olime õitsengu ja võrdsuse panuses täiesti tagumises rivis 129. kohal. Planeedi ja kliima hoidmises oleme 57. kohal, kuid maailmakorda panustamises 72. kohal ja rahvusvahelise rahu ja turvalisuse panuses 93. kohal, mis tundub küll kummaliselt kehv tulemus, arvestades meie aktiivset panust NATO missioonidesse ja eelarve 2%lise nõude täitmist. Samuti pole siin tõenäoliselt arvestatud meie meeste ja naiste silmapaistvat panust maailma küberturvalisuse arendamisse, mis ilmselt kuulub selles rehkenduses tehnoloogia panusesse.
Just jõulu eel tuli näiteks teade selle kohta, et Bostoni Globaalne Foorum autasustas Eesti Vabariigi ekspresidenti Toomas Hendrik Ilvest meie riigi eeskujuliku küberturvalisuse mudeli eest. See on vaid üks paljudest tunnustustest, mis Eesti riik on saanud maailma küberturvalisuse eest seismisel. Ajal, mil tuleviku konfliktid ja sõjad tõotavadki tulla pigem kübermaailma vahenditega kui tankide-püssidega, oleme siingi sõna otseses mõttes demokraatliku maailma eesliinil.
Taoline heade-halbade riikide võrdlemine on suhteline, sõltudes metoodikast ning algandmete vettpidavusest, kuid üldise pildi nii rohkete andmete võrdlemine siiski annab. Kui üks pisike riik on oma kultuuripanuse ja ka küberturvalisuse arendamise poolest maailma riikide hulgas püsivalt ning veenvalt eesotsas, siis võiksime seda ka ise vääriliselt hinnata ning arutleda, kuidas oma tõelist potentsiaali veelgi paremini hoida ning toetada.
Ehkki Eesti riik on viimastel aastatel pisut suurendanud kultuuri ekspordile suunatud raha, pole Eesti kultuuri rahastamine tervikuna, st kultuuri osakaal riigieelarves sugugi mitte kasvanud, mis tähendab, et eksport on tulnud pigem teiste, Eesti-siseste kultuuritegevuste arvel. Kultuur pole paraku olnud meie valitsuste prioriteet, pigem on see viimaste valdkondade hulgas.
Eesti loojad on harjunud üliväikeste honoraridega, sellega, et näitustele ja raamatutele tuleb tihtilugu ise peale maksta. Raamatukogude laenutustasud on sümboolsed. Suur osa eesti kultuurist sünnib tänini puhtast missioonitundest, õhust ja armastusest. Moodsa loomemajanduse loosungiga nõutakse, et kunst peab end ise ära tasuma, mis on aga niivõrd väikesel turul praktiliselt võimatu. Isegi viljakaim, rahvusvaheliselt pärjatud eesti kirjanik Andrus Kivirähk ei elaks ära oma menukaist näidendeist ega romaanidest, vaid ta teenib oma igapäevast leiba ajalehekolumnistina. Tõsi, meil saavad nüüd viis kirjanikku ja viis kunstnikku nö riigipalka, järgmisel aastal lisanduvad veel kolm kirjaniku- ja kolm kunstnikupalka, aga see on vaid tilgake meres.
Äsja toimunud haldusreform on samuti jätnud kohaliku kultuuri vaeslapse ossa või hallile eikellegimaale: „Sõna „kultuur“ esineb haldusreformi eelnõus, selle seletuskirjas ja ekspertide hinnangutes vaid mõnel harval korral ja suurt kultuurikulude osakaalu eelarves käsitletakse pigem probleemina.“ (Ott Karulin. No teeme siis poolgi rehkendust. Sirp 20.05.2017). Kohalik kultuurielu on aga just taimelava, kust kultuuritipud saavad sündida. Kõrgharidusega kultuuritöötajate palgad tõusevad küll järgmisel aastal viiendiku võrra, kuid kultuuritöötajad ongi olnud aastaid niivõrd alarahastatud, riigi keskmise palgani plaanitakse jõuda alles aastaks 2020.
2018 valmib Arvo Pärdi keskuse uus hoone ning alustatakse Linnateatri uue hoone projekteerimist, kuid innukas betoonivalamine ei tohiks asendada investeerimist kultuuri loojatesse. 2018 toimuval Londoni raamatumessil on Eesti koos Läti ja Leeduga peakülaliseks, loodame, et seda suursündmust aitab Eesti riik vääriliselt rahastada. Samuti osaleb Eesti 2018 Veneetsia arhitektuuribiennaalil ning kasvatab tublisti filmitootmise rahastamist seoses EV 100. sünniaastapäevaga.
Märkimisväärne saavutus on meie kultuuripärandi digitaliseerimine ja säilitamine. Nimelt on Eesti alates aastast 2017 maailmas esimene riik, kus hakkas kehtima nn säilituseksemplari seadus, mis kohustab koguma ja säilitama kõiki väljaandeid ka digitaalselt. Seeläbi on loodud alus maailma parimale kultuuripärandi digiarhiivile. Juba praegu saab pea kõiki eesti lehti ja ajakirju netis lugeda, osa tasuta, osa tasuliselt, kuid eesti ajakirjanduse arhiivivaramu on vabalt netis loetav. E-raamatuidki saab nüüd Tallinna keskraamatukogust laenutada (vt ELLU), ei pea alati ostma.
Ometi selgub, et meil kehtivad seadused ei toeta eesti keeles lugemist, seega ka haridust ja kultuuri, kirjutas Triinu Seppam, Tallinna Keskraamatukogu teenindusdirektor (Eesti võiks e-raamatute laenutamises haarata ohjad. Sirp 22.04.2016): „Oleme uhked selle üle, et Eestit tuntakse maailmas kui e-riiki. Samuti räägime üha enam sellest, et väikses Eestis peavad kõigil olema võrdsed võimalused ennast arendada. Nii võikski siis Eesti võtta ohjad enda kätte ning seista Euroopa Liidus selle eest, et e-raamatud oleksid raamatukogude kaudu kõigile elanikele kättesaadavad. Kiviräha raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“ peavad saama eesti keeles lugeda kõik, ka need, kes ei jaksa selle eest maksta.“
Eesti kui üks maailma parimaid kultuuririike võiks seista selle eest, et meie rikas kultuuripärand oleks maailmale tõepoolest ka kättesaadav.
Sirje Kiin, Eesti/Ameerika
