Et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise deklareerijaks augustis 1991 oli ENSV Ülemnõukogu, nüüd küll end juba Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks nimetades, on põhjustanud mitmeid väärarvamusi (muide: EV-s ei olnud mitte kunagi mingit Ülemnõukogu). Kõige tähelepanuväärsem on see, et ENSV-s koos eestlastega elanud venelased hakkasid end pidama Eesti Vabariigi õigustatud elanikeks, ilma et nad oleksid kunagi Eestisse asumiseks Eestilt luba küsinud. Lausa hämmastama panevalt leidsid iseseisvuse taastajad, et kuna deklaratsiooni esitamisel ajal venelased „olid ju siin”, siis neil peabki olema õigus arvata, et nad on Eesti elanikud. Uue põhiseaduse koostamisel kui ka valitsemise korraldamisel asuti ENSV-d reformeerima Eesti Vabariigiks ning anti kõigile „siin olijaile” automaatselt alaline elamisluba.
Kiiruga loodi mõisted „kaks kogukonda”; „eesti kodukeelega ja vene kodukeelega eestimaalased”(Rein Taagepera terminid); „uued eestlased” (Edward Lucase soovitus) ning riigivõim hakkas toimima, nagu Eesti Vabariik olekski kogu aeg alates loomisest olnud kaherahvuseline riik. Arvates, et okupatsiooniajal eestlased taunisid venelastega koos ja nende alluvatena elamist, hakati rahvastikuministri juhtimisel koostama ja rakendama integratsiooni programme, mida toetasid peavoolu ajalehtedes avaldatud Marju Lauristini manitsused: suhtuge venelastesse nii, et nad „saaksid end hästi tunda”; Tallinna Ülikooli Kodanikeühiskonna uurimis- ja arenduskeskuse hinnangul oli vaja „soodustada venekeelsete kui ebapiisavalt esindatud või tunnustamata kodanike ja nende ühenduste erihuvide ja vajaduste tunnustamist ja arvessevõttu avaliku elu korraldamisel;” teiseks perioodiks presidendiks valitud Ilves kinnitas, et ta on „kõigi elanike president vaatamata nende kodukeelele ja tõekspidamistele.” Riigivõim vaikis olematuks eestlaste võitlemised sissetungivate Vene vägede vastu ning vältis noorte kasvatamist rahvuslikult iseteadvateks kodanikeks, jättes neile rääkimata koolinoorte vastupanu liikumistest okupatsiooniajal.
Kõik eespool kirjeldatud tegemised ja ütlemised sunnivad järeldama, et iseseisvuse taastajad vist ei teadnudki, et 400 000 venelast ei tulnud Eestisse ei varjupaiga taotlejatena ega parema elujärje otsijatena – Nõukogude Liit saatis nad siia okupatsiooniaastatel genotsiidi teostama. Ilmselt ei teata ehk sedagi, et genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni artiklite III ja IV alusel võisid siinsed venelased olla aastal 1991 süüdi genotsiidi teostamise osalistena. (Paljud ehk ei suuda ette kujutada perekondade lahku küüditamise traagikat, elu ülimalt ebainimlikes orjalaagreis, ega kui palju kannatustest tulvil aastaid kulub vähendamaks okupatsiooni tekitatud joodiklust ja perevägivalda).
Tuginedes presidendi hinnangule, et „suurem osa eestlastest ei ole nähtavasti valmis elama multikultuurses ühiskonnas, kus eesti kombed poleks selgelt teistest tähtsamad”, on riigikogul võimalik – õigemini öeldes kohustus – teha kõik, mis Eestit kaherahvuseliseks riigiks arendades on tänaseni tegemata jäetud. Eeskuju tuleks võtta Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest, kus legaalsete sisserändajate emakeele ja kultuuri viljelemine on jäetud täielikult sisserändajate endi korraldada ja rahastada. Täiesti õigustatuks peetakse seal seda, et sisserändajate lapsed peavad kohustusliku hariduse saama riigikeelsetes koolides, ilma et õpetajad peaksid neile kõige vähematki laste emakeeles selgitama.
Et Eesti on andnud umbes 300 000-le peamiselt vene rahvusse kuuluvale endise Nõukogude Liidu kodanikule õiguse Eesti Vabariigi kodakondsus saada, peaks rõõmustama kõiki inimõiguslasi. Ent see rõõmustav tõik ei õigusta väita, et Eesti on kahe rahvuse poolt loodud riik. Eesti ei olnud seda aastal 1918 ega pole iialgi tahtnud selleks tagantjärele muutuda. Põhiseadus annab kõigile elanikele ja kodanikele õiguse säilitada oma rahvuskuuluvus (PS §49). Kõik põhiseaduse sätted, mis võimaldavad vene keelt kasutada avalikult ja ametlikult tuleb tühistada, sest Eesti riigikeel on eesti keel (§6, peatükis I, mis on suurema tähtsusega kui peatükid II – XIV). Kõrgeima tähtsusega on preambulas määratud kõigi kohustus „tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”.
Põhiseaduses pole praegu ainsatki sätet, mis diskrimineeriks Eestis elavaid teiste rahvuste liikmeid. Küll on aga paljud vene rahvusse kuulujad järeldanud, et eestlastega koos elamine Nõukogude Liidu poolt loodud ENSV-s annab neile õiguse olla teine Eesti Vabariigi looja rahvus. See kooselamine oli toimunud eestlaste ja Eesti Vabariigi õigusi räigelt rikkudes ning mõnd põhiseaduse sätet tuleb nüüd muuta, et keegi ei saaks enam ekslikke järeldusi teha. Eestil on õigus olla eesti näoga riik.
Oma iseseisvuse kinnitamine nõuab Eesti Vabariigi taastamist aastal 1939 olnud olukorras. Mõttekas on taastamine lõpetada vabariigi sajandaks aastapäevaks. Üle vaatamist ning muutmist vajab ka Eesti riiklik integratsioonipoliitika ja vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus. Taas on siin võimalik eeskuju võtta näiteks Kanadast, kus riik pole sinna elama kutsutud sisserändajaid püüdnud integreerida ega assimileerida. Üldiselt ühe rahvuse teisega, üksteist austavalt, kokku integreerimine on võimalik, kui rahvuse liikmed üksikisikutena ja oma veendumuste kohaselt seda teevad. Riikliku integratsiooni poliitika ja selle asutuste tegevuse lõpetamine ilmselt mõjub eestlaste ja venelaste üksteisesse suhtumisse palju positiivsemalt kui programmid, mida riigivõim ja mõned MTÜ-d on senini ekslikult õigustatuks pidanud. Assimileerumine toimub iseenesest, kui selleks soov tekib.
President Kaljulaidi kinnitus, et „eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi” on õige, kui seda täiendada sõnadega „ning tahab eestlane olla.” Põhiseadus võimaldab igal välismaalasel eestlastega võrdsetel tingimustel elada ilma eestlaseks assimileerumata. Kanada eestlased on ilmselt väga usaldusväärsed ja lugupeetud hääleõiguslikud kodanikud, kuid riigi valitsemises ja ühiskondlikus elus on 65 seal elamise aasta vältel vaid üksikud soovinud osaleda. Ühiskondlikult tegutseda tahtjad on üldiselt ainult eesti ühiskonda oma tegevusalaks pidanud. Eestiski võiksid välismaalastest hääleõiguslikud kodanikud, kuid kindlasti kodakondsuseta elanikud, jätta riigi elu korraldamise ja väljapoole suunatud näo kujundamise eestlaste hooleks – tänuks kodakondsuse ja vabanduseks okupatsiooniaegse ahistamise eest.
Eesti rahvuse alalhoidjaiks saavad olla üldiselt siiski need, kes on geenide ja kasvatuse kaudu oma eestlastest vaaremade ja vaarisade järglased ning kes, president Kaljulaidi sõnutsi „ei ole valmis elama multikultuurses ühiskonnas, kus eesti kombed poleks selgelt tähtsamad teistest”.
Meie keelt, kombeid ja väärtusi kajastades ei tohiks unustada sedagi, et peame oma lastele ja lastelastele edasi andma ka varad, mida meie vanemad ja esivanemad on meile oma töö ja võitluste tagajärjel saanud pärandada. Eestlaste suurimaks varaks võib pidada Eesti Vabariiki septembri alguses 1939 olnud olukorras. Iseseisvuse taastamine selle okupatsiooniaastatel de jure staatuses eksisteerimise alusel on ilmtingimata vajalik, kui tahame väärikalt edasi anda selle, mida me oma esivanematelt oleme pärinud. Eesti ei suuda Venemaad sundida riigipiiri okupatsioonieelsele joonele tagasi panemiseks. Mitte midagi aga ei takistada meid seda Venemaalt nõuda. Pool sajandit de jure staatuses eksisteerinud Eesti Vabariigi iseseisvuse täielik taastamine nõuab ilmtingimata ka lausa absurdselt sõnastatud Eesti maa-ala Venemaale kinkimise lepingu denonsseerimist.
Et Eesti Vabariigil oleks president Kaljulaidi poolt soovitud mõtet ning et rahvas saaks kõikumatus usus ja vankumatus tahtes oma riiki arendada, on riigikogul vaja lõpetada Eesti Vabariigi iseseisvuse täielik taastamine. Jõudu Teile selleks vajalike muudatuste tegemisel!
Austusega,
Harri Kivilo
