Kuna juba 29. juunil 2017 alustas Tallinn sellesse staatusse astumist tähistama, siis loodus oli kinkinud meile ilusa päikesepaistelise ilma, kuigi Euroopa Liidu võimukaimas pealinnas Berliinis olevat olnud samal ajal lausa pauduvihm. Jaanipäevajärgne Eesti — kui just ei kalla paduvihma, on juba iseenesest üks vaatamisväärsus, mis jätab siia sattunutele kindlasti hea mulje. Hea mulje Eestist jäi Euroopa Liidu tippametnikel, et nad juba esimese päeva õhtuks esitasid eesti keeles meie luuleklassikat ja täitsa vabalt kasutasid oma kõnes eestikeelseid väljendeid — nagu „Elagu Eesti!” Sellel foonil hakkasin mina mõtlema, et huvitav küll, et Tallinn Eesti Vabariigi pealinnana on küll jõudsalt kasvanud ja arenenud, aga seda pealinna pole saanud tegelikult viimase kahe aastakümne jooksul arendada mitte nii, nagu seda oleks otstarbekas arendada. Kuna riigi võimul olnud juhtiv(ad) erakonnad on naljakal kombel end vastandanud pealinnale, siis on toimunud muu Euroopa jaoks arusaamatu protsess, kus riik ise ei taha endale head ja moodsat pealinna. Täna võime öelda, et Tallinn on arenenud mitte tänu meie riigile, vaid meie riigi (või riiki juhtivate erakondade) kiuste. Seetõttu oleme me olukorras, kus Tallinna lennujaama VIP saali uuendus küll avatakse — aga trammiliin lennujaamani peab veel olema ehitusfaasis.
Täna Tallinna saabuvad külalised muidugi ei tea, et Eesti kohaliku omavalitsuse olukorrast tulenevalt, Tallinn tegelikult polegi pealinn, sest ka tänavu on riigi pealinn oma suvepealinna õigused andnud ju Pärnu kätte. Sõites Euroopa Liidu eesistumise eel korraks Pärnusse — ootasin juba Pärnu linna piiril ka vastavaid silte, mis meenutaksid mulle ja teistele suvepealinna külalistele, et ma sisenen selle aasta Euroopa suvepealinna. Pärnu võtab mind vastu ilma uhke atribuutikata ja paraja sajuga ning suve ja suverõõmu meenutasid mulle väiksed poisid-tüdrukud, kes mängisid vaatamata parajale sajule ikka rõõmsalt jalgpalli. See tegi minu südame eriti soojaks, sest ka Islandi jalgpalli tõus rajati sellele, et iga kooli juures on neil kaetud jalgpalliväljakud, kus lapsed saavad igal ajal jalgpalli mängida. Aga sama on Portugali jalgpalliga, sest jälgisin kunagi Portos, kuidas hotelli juures kolme jalgpalliväljakuga staadionil mängisid erinevas vanuses jalgpallurid igasugusest vihmast end mitte segada lastes.
Täna on Pärnu jaoks kujunenud olukord, kus vana Liivimaa sees tekkinud veidi kade konkurent — ja see Tartu, kes hakanud väga kiivalt endale riigi külalisi noolima. Kuna Euroopa Liidu eesistumise ettevalmistuse juures olid tartlastel paremad kaardid, siis täna võib Pärnule tunduda, et ehk on suvepealinn ebaõiglaselt meie riigi tutvustamisest kõrvale tõugatud. Aga Pärnu ei peaks selles olukorras kurvastama, sest suvepealinna tiitel on ju kõigi reeglite järgi linnale Tallinna poolt üle antud. Nüüd oleks vaja vaid seda staatust veidi enam tutvustada. Põhjusi, mida tähistada, leiaks rohkelt.
Pärnul on tegelikult palju enam pakkuda kui esialgu tundub. Meil tasub aga mõelda mitte väga standartselt. Pärnu käib linnana messidel, et pakkuda „päikesepakette” konkureerides riikidega, kus päike paistab soojalt aastaringselt. Istudes Pärnu Jahtsadamas ja vaadates aknast, kuidas vaprad suvitajad vihmas hüppavad üle lompide — võtsin skype teel ühendust oma lähedastega, kes kasutavad Euroopa Liidu avatud piiridega reisimise võimalusi ja olukorda, kus Kreekas on suvitushinnad lastega peredele palju taskukohasemad kui Eestis olles — ja nendelt kuulsin, et Kreeka jaoks tavaline kuumalaine, mis hoiab jätkuvalt temperatuuri kõrgemal kui 36 kraadi, paneb mõnegi Põhjamaa poja nüüd omakorda põdema. Liialt palav on nii Kreekas kui veel mitmetes Euroopa piirkondades. Need inimesed ei otsi internetis „päikesepakette”, kus meie Pärnut kui suvepealinna reklaamime, vaid nemad ootaksid juulis-augustis puhkamiseks hoopis teist kliimat, mida nendel kodus pole. Ja kui naljakas see pole, on kuumade piirkondade elanike jaoks veidi vihmane ja jahe ilm Jumala kingitus, mida nad tõeliselt ootavad, et veidi end suurest palavusest korraks välja puhata. Seega, tahaks Pärnule kui meie enda suvepealinnale soovida — head eneseväärikust, et julgeda öelda — Pärnu on AD 2017 suvel Euroopa Liidu suvepealinn ja Pärnu on toreda jaheda ja karastava ilmaga mõnus mereäärne kant, kus hea lastel vabalt joosta ja kasta end vahel jahedasse merevette, et sügis-talv ilusti üle elada.
Kui te ei usu, siis kinnitan — et näiteks Türgi (eriti Istanbuli elanikud) lihtsalt ei tea, et just peale jaanipäeva oleks Pärnus koht, kus nende jaoks oleks ideaalne ilm, millest nemad vaid unistada oskavad, aga nad ei usu, et kuskil on selline koht ka päriselt olemas. Kreeklasi ja türklasi ja teisi rahvaid pole mõtet Pärnusse kutsuda Eesti Vabariigi väljakuulutamise päeval, 23. veebruaril, sest nemad võivad meie niiskest külmast lihtsalt haigeks jääda ja nad ei saagi teada, et kui nad reisiks siia 23. juunil, siis oleksid nemad enda arvades paradiisis.
Peeter Järvelaid
