Subscribe Menu

VIDEO/Kommentaar – Eurovisioon, krimmitatarlased ja Ukraina soomepoisid


Poliitika on tunginud nüüd ka Eurovisiooni lauluvõistlusesse. Seda on juba varem märgatud ja märgitud, kuid tänavune, äsja Stockholmis toimunu, omandas rõhutatult poliitilise ilme.

Postimehe lisaväljaande Arter toimetaja Verni Leivak nimetab oma arvamusloos nüüdset Eurovisiooni "poliitlaulude festivaliks" (Pm, 15.05.).

Lauljatar Jamala sõnum

Tänavuse Eurovisiooni võitis Ukraina esindaja Jamala, kelle tegelik nimi on Susana Jamaladinova lauluga "1944". Ta kogus 534 punkti, Venemaa esindaja Sergei Lazarev sai 491 punkti ja jäi kolmandaks. Venelased olid sellest kaotusest ülimalt nördinud ja solvunud. Nagu Briti päevaleht The Guardian (16.05.) kirjutas, põhjustas äsjane Eurovisiooni võistlus võidujoovastuse Kiievis ja viha Moskvas.

Jamala laul räägib krimmitatarlaste Stalini-aegsest totaalsest küüditamisest, mille käigus deporteeriti 1944. a 240.000 tatarlast, nende seas ka Jamala vaarema. Võidulaul "1944" on aga kergesti ülekantav tänapäeva ehk Venemaa ja Ukraina sõjalisse konflikti, eriti aga Krimmi, mille Venemaa okupeeris 2014. a.

Foto: JAMALA - 1944 (Eurovision 2016 Ukraine) ekraanitõmmis

Ja Eurovisiooni poliitiline saaga jätkub…. Vene presidendi pressisekretär Dmitri Peskov ütles, et Kreml otsustab Venemaa osavõtu 2017. a Eurovisiooni lauluvõistlusest, mis leiab Ukraina laulu võidu tõttu aset Ukrainas.

Krimmitatarlaste tragöödia

„Miks Vene šovinistid vihkavad krimmitatarlasi?” küsib Ukraina ajakirjanik Vitali Portnikov. Nende eksisteerimine rahvusena ja isegi nende mainimine mõjub Moskvale nagu punane rätik härjale.

Krimmitatarlased on türgi päritolu Krimmi põlisrahvas. Neid elab Krimmis 243.400 ehk 12% rahvastikust. 93% neist kõneleb emakeelena krimmitatari keelt. Kuigi Venemaa on ametlikult hukka mõistnud krimmitatarlaste omaaegse küüditamise ja president Vladimir Putini dekreediga taastati nende õigused, on 1944. a tragöödiaga põhjustatud ülekohus rahva hingest visa kaduma. 1944. a küüditati ju praktiliselt kõik krimmitatarlased, keda süüdistati koostöös Saksa okupatsioonivõimudega. Raskete olude tõttu hukkus esimese kolme aastaga kuni 46% väljasaadetuist. Tühjendatud Krimmi alasid hakati massiliselt asustama inimestega Venemaalt. See kõik meenutab Moskva tuttavat käekirja meiegi rahva vastu.

Ukraina ajakirjaniku Vitali Portnikovi hinnangul on siin tegemist Venemaa kahepalgelise poliitikaga: sõnades järgitakse rahvusvahelisi eeskirju ja austatakse inimõigusi; tegelikkuses ignoreeritakse neid väärtusi ja astutakse Stalini šovinistlikes jälgedes. See kõik väljendub Krimmi annekteerimises, jätkuvas Ida-Ukraina sõjas ja nüüd ka Eurovisiooni vihapurskes. Pidevalt korratakse Stalini postulaati, et krimmitatarlased tegid koostööd natsidega. Jälle baltlastele vägagi tuttav süüdistus.

Siia võiks veel lisada ukrainlaste kannatused kunstlikult tekitatud näljahäda (holodomor) käigus 1930ndatel aastatel. Tegemist oli N. Liidu terroriaktiga, mille eesmärk oli nn kulakute ja natsionalistide kahjutuks tegemine ja erapõllumajanduse väljasuretamine ning soov sundida allesjäänuid kolhoosidesse astuma. Selle tulemusena hukkus vähemalt kolm miljonit ukrainlast.

Nüüd, Eurovisiooni võidulaulu ümber tekkinud melu tõttu on krimmitatarlaste ja ukrainlaste saatus tõusnud korraga tähelepanu keskmesse, sest Stockholmis toimunud võistlust jälgis hinnanguliselt 200 miljonit vaatajat. See on eriti tervitatav fakt, kuna Ukraina sõja teema on meediast nüüdseks peaaegu kadunud.

Ukrainlastest soomepoisid?

Aga krimmitatarlased ja lauljatar Jamala pole Venemaa ainsad “vaenlased”. Vaenlasi nähakse ka Talvesõjas Soomele appi tulnud ukrainlastes, keda võiks tinglikult nimetada ehk Ukraina soomepoisteks.

Kui Eesti mehi võitles nii Talve- kui Jätkusõjas “Soome vabaduse ja Eesti au” nimel, nagu ütles nende moto, siis siinkirjutaja ei leidnud teatmekirjandusest mingeid andmeid ukrainlaste osaluse kohta Talvesõjas Soome poolel.

Ukraina vabadusvõitleja, poeedi ja kirjaniku Juri Gorlis-Gorski sulest on ilmunud huvitav artikkel, millest selgub ukrainlaste panus soomlastele Talvesõjas. Ta väljendab mh imestust selle üle, et vaatamata Moskva mõjule ja survele Soomele II maailmasõja järel, ei eemaldatud Soomes paiknevatelt eesti võitlejate mälestusmärkidelt ülalmainitud motot.

Tollane Ukraina ataman Juri Gorlis-Gorski juhtis vabatahtlike salka Nõukogude invasiooni vastu Soome aastatel 1939-1940 ning organiseeris välisukrainlastest ja nende Nõukogude armeest deserteerunud rahvuskaaslastest rügemendi. Lühikese ajaga kasvas selle liikmete arv 1940. a algul 450-lt 850-le. Venemaa punane väejuhatus tituleeris Gorlis-Gorski “kodanlikuks natsionalistiks”. Soome väejuhatus hindas aga kõrgelt ukrainlaste panust Talvesõjas. Nad võitlesid Soome vabaduse eest samasuguse innu ja pühendumusega, nagu teinuks nad seda oma kodumaal. Vene marssal Kirill Meretskov oli 1968. a sunnitud tunnistama, et ukrainlased ei tahtnud võidelda Vene armees ja läksid massiliselt üle Soome poolele. Nii lõi siis Soome Talvesõda unikaalse olukorra, kus ukrainlasi võitles mõlemal pool rindejoont. Ukraina ajaloolaste hinnangul oli just see asjaolu üheks põhjuseks, miks Stalin otsustas 13. märtsil 1940 Talvesõja lõpetada.

Nüüd, kus need ajaloolised faktid on selgunud, külastavad paljude tollaste ukraina võitlejate järeltulijad Soomet, püüdes seal leida oma lähedaste võitluspaiku ja haudu.

26. jaanuaril 2015 ironiseeris president Vladimir Putin Ukraina armee üle, nimetades neid kunagise N. Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi eeskujul “vabatahtlike natsionalistide pataljoniks” ja NATO “võõrleegioniks”. Et solvangud teiste riikide aadressil on Kremli kõnepruugis muutunud üpris tavalisteks, ei pööra ukrainlased nendele tähelepanu.

 

 

 

Elle Puusaag

 

 

VIDEOYouTube/Eurovision Ukraine


 

Read more