Ajakirjanik nendib, et Weberilt laenatud mõiste “vastutustundlik veendumus” (responsible conviction), mida Dion oma kõnes valitsuse uue välispoliitilise kursi iseloomustamiseks kasutas, pole kohane ega sobiv. Glavini hinnangul võimaldab see valitsusel vastutustundliku veendumuse vormi valada ka ebaeetilisi otsuseid.
Dion teatas oma kõnes samuti Usuvabaduse Ametkonna likvideerimisest 31. märtsil − täpsustamata, kas valitsus peab endiselt prioriteediks usuvabaduse ja kultuurilise mitmekesisuse austamist, mis on just Kanada ainulaadsuse aluseks ja isegi rahvusvaheliseks imetlusobjektiks.
Küll aga paigutas ta “pjedestaalile” suhteliselt vähetuntud ÜRO egiidi all peetud 1993. a Viini inimõiguste konverentsi deklaratsiooni, mille alusel loodi problemaatiline ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku amet.
Ajakirjanik ja endine poliitik John Robson nimetab minister Dioni kõnest lahtirullunud välispoliitilist doktriini uduseks, kus on rohkem küsimusi kui vastuseid (NP/CP, 31.03.). Dion ütles mh, et Kanada kavatseb balansseerida oma pühendumust ideaalidele otsustavate muudatustega. Kuidas see õnnestub ja millised need otsustavad muudatused on, selgub edaspidi. Robson meenutab, et Kanada valitsus on suhteliselt tagasihoidliku potentsiaaliga “etleja” rahvusvahelisel areenil. Ta arvab ka, et liberaalide uus doktriin võimaldab poliitikutel öelda küll häid ja õigeid sõnu ning teha seda, mis on kerge ja lihtne, pööramata seejuures tähelepanu sõnade ja tegude võimalikule vasturääkivusele. Robson näeb selles moraalirelativismi ilminguid, mille kohta ta toob mitmeid näiteid. Moraalirelativismi kohaselt pole moraalistandardid absoluutsed, vaid tulenevad sotsiaalsetest tavadest ja teistest allikatest.
Terry Glavin leiab, et Dion sõitis oma kõnes n-ö rööbastest välja eriti Venemaad puudutavas osas.
Ottawa pragmaatiline “ballitants” Moskvaga
Minister Dion mainis, et Kanada peab maailmapoliitika küsimustes tegutsema pragmaatiliselt, kuid lähtuma oma põhimõtetest. Kuidas seda kõike õnnestub viia ühise nimetaja alla, on samuti tulevikumuusika.
Ta leidis, et Kanada ja Venemaa suhete halb seis ei ole kasulik kellelegi – ei kanadalastele, venelastele, Ukrainale ega maailma julgeolekule tervikuna. Dioni arvates tähendab Venemaa eiramine ja Kanada nn “tühja tooli” poliitika iseenda karistamist. Mäletatavasti keeldus Stephen Harperi valitsus pärast Ukraina kriisi algust juhatamast ja võõrustamast Venemaa osalusega rahvusvahelisi kohtumisi.
Välisminister Dion on ka veendunud, et läbirääkimiste laua taga saaks Venemaaga arutada kõiki küsimusi, sh keskkonnaprobleeme, eriti Arktikasse puutuvaid.
Dion lisas siiski, et suhete parandamine Venemaaga ei tähenda Krimmi annekteerimise tunnustamist ega Ida-Ukrainas tegutsevate separatistide toetamisega leppimist. Praegune rahvusvahelise kaubanduse minister Chrystia Freeland tegi 2014. a dramaatiliste Ukraina sündmuste ajal ettepaneku moodustada “ühine front” Ukraina kaitseks. Liberaalid toetasid ka konservatiivide initsiatiivi Ukraina avantüüri hukkamõistmiseks ja Kanada suursaadiku ajutiseks tagasikutsumiseks Moskvast.
Vene välisminister Sergei Lavrov kutsus samal päeval, 29. märtsil, Moskvas toimunud pressikonverentsil peaminister Justin Trudeau'd loobuma Harperi “russofoobiast”. Lavrov taunis asjaolu, et Harperi võimuloleku ajal peeti silmas vaid siinse Ukraina diasporaa, mitte aga kõigi kanadalaste huvisid. Millised vahendid on minister Dionil varuks Venemaa veenmiseks, et viimane lõpetaks Ukraina separatistide mahitamise ja tagastaks Krimmi Ukrainale? Või on see pragmaatikutele liiga ebamugav teema?
Kanada taaskäivitus-nupp
Moskva ja Ottawa kahepoolsete suhete parandamise soov meenutab mõneti USA samalaadset katset, kui ameeriklased tahtsid 2009. a siluda suhteid Venemaaga. Mäletame veel seda punast taaskäivitus-nuppu, mille tollane riigisekretär Hillary Clinton ulatas Lavrovile. Nupu kohal oli muide vale venekeelne kiri peregruzka, mis tähendab ülekoormust, mitte aga perezagruzka (taaskäivitus). Venemaa käitumine ja retoorika muutusid pärast seda USA-poolset hea tahte žesti hoopis agressiivsemaks. USA oli sunnitud loobuma raketitõrjekilbi elementide rajamisest Ida-Euroopasse. See oli kindlasti samm tagasi Euroopa julgeoleku garanteerimisel. Sellele järgnes Vene riigiduumas vastuvõetud seadus, mis lubab oma kodanikke sõjaliselt kaitsta välismaal.
•••
Globaalne audients jälgib tähelepanelikult, kas Kanada uus välispoliitiline doktriin võimaldab Ottawal langetada adekvaatseid ja julgeid otsuseid rahvusvaheliste sõlmküsimuste lahendamisel. See ülesanne pole kergete killast.
Elle Puusaag
