Teame, kuidas 1930-ndate ameerika gangsterfilmid George Rafti ja James Cagneyga avaldasid sügavat mõju tegelike gangsterite elu-olule ja stiilitundele. Ka nemad hakkasid riietuma rätsepa õmmeldud ülikondadesse, viilima küüsi, kandma Rolexit ja puistama suunurgast kihvte one-liner’eid nagu eeskujud Raft ja Cagney. Nii julgeme arvestada, et ka viimaste aastakümnete maailma hitid ,,Ristiisa“ (Godfather) ja ta järeltulija ,,Iirlane“ (The Irishman) on mõjutanud sarnaselt meieaegseid kriminaale, üle terve maailma. Isegi väikeses Göteborgi linnas tulid 2020.a. augustis kohalikud gangsterbossid kokku Hotel Posti, et ,,ristiisa“ stiilis lahendada ühiseid muresid.
Sama ebameeldiv kui tõepärane on teadmine, et vene nn. julgeolekutegelased ja kõiksugu kriminaalkambad koos oma rahvusvaheliste juristide ja pankuritega on vene ühiskonda tegelikult valitsenud juba aastakümneid. Sümbioosis poliitika tippude, sõdaässitava Moskva patriarhaadi ja lääne variserlike pankuritega on kriminaalid-oligarhid, ja eelkõige Putin ise, omandanud astronoomilisi väärtusi ja varandusi. Miljardeid on kantud, NB mitte Moskvasse, aga just selle peene, endast nii lugupidava läänemaailma finantskeskuste arvetele. Aga nüüd, lääne üllatavalt otsustava koosmängu ja sanktsioonide tõttu, on kõik need varandused tõmmatud sekvestri alla, lihtsalt konfiskeeritud – mis on osutunud täielikuks katastroofiks meie oligarhidele ja nende käsilastele. Õhk, mida nad iga päev rahulikult hinganud, on neil äkki haihtunud.
Rootsis täielikult radari all, aga ikkagi suure uudisena Venemaal, edastas FB hiljuti vene superlauljanna ja rahvusikooni Alla Pugatšova teate, et ta on ,,elanud üle Brežnevi, Tšernenko, Gorbatšovi ja Jeltsini“ ja et ta nüüd kavatseb ,,elada üle ka selle Piiteri rotipoja“. – Putin – rotipoeg! Võimatu on tänasel Venemaal ette kujutada raskemat dehumaniseerimist ja tegelikult lindpriiks nimetamist.
Seetõttu võime endile rahulikult ette kujutada järgnevat stseeni kusagil kaugel, mõne superelegantse hotelli ärakindlustatud konverentsisalongis. Ümmarguse laua ümber ehk tosin tasast, hästi maniküüritud ja riietatud, veidi üleparfümeeritud, kindlalt üle keskea härrasmeest. Pilgud otse ees. Käed laual. Koridorides mehekolaskid, kõrvaputukatega ja pingul pintsakutega. Parkmiskohal luksuslimod, Mercedesed ja BMWd, neist enamus soomustatud.
Tavaliste avamisfraaside järel kujutame ette lapidaarset keskustelu ,,Iirlase“ stiilis, peaaegu nagu kantaadivormis, soolo ja kooriga. Avab vanim osaleja, capo di tutti capi:
Härrased. Tere ja tere tulemast.
Tunneme kõik olukorda. Kõik teame, miks me kokku tulnud.
Teame.
Äri, business, on väga halb.
Ääretult halb.
Teame kõik, miks kõik nii on.
Kõik teame.
Me kaotame miljardite miljardeid.
Miljardite miljardeid.
Iga päev.
Iga kuradi päev.
Mõttepaus 1
Härrased, asi pole isiklik, vaid puht äriline.
Vaid äri küsimus. Ei midagi isiklikku.
Üldse mitte isiklik.
Mõttepaus 2
Me ei saa niimoodi jätkata.
Ei, niimoodi küll ei saa.
Mõttepaus 3
Nii et, härrased, hmmm, asi on nagu on. Või kuidas?
Ta on nagu on.
On nagu on. Punkt.
Tänud, härrased, teie lahke koostöö eest.
Kõik tõusevad, annavad üksteisele pidulikult kätt ja lahkuvad oma ootavate limode juurde. Ning algaski tänapäeva vene majandusliku, poliitilise ja varsti ka sõjalise katastroofi klassikaline lahendus.
Hain Rebas
