Paul Goble’i soovituse kohaselt ei tohiks Eesti rii-givõim hetkekski unustada, et „Eestile on 1920. aasta Tartu rahuleping praegu sama tähtis, nagu see oli enne seda, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti“ (Paul Goble Postimehes 30.05.13). Ainult pahatahtlikult on võimalik nii peavoolu meedial kui riigivõimu teo-stajail mitte tahta teada, et Eesti on olnud rahvusva-heliselt tunnustatud riik 1920. aastast alates, vaa-tamata sellele, et poole sajandi vältel oldi olemas vaid de jure staatuses.
Kõik eespool esitatu ning see, mida riigivõim on senini üpris erinevalt põhiseaduses määratust teo-stanud, sunnib järeldama, et mitte ükski erakond, kes on senini saanud rahva nimel riiki valitseda, pole läh-tunud soovitustest, mida riigiõiguste asjatundja Paul Goble on õigustatuks pidanud. Oma maa pereme-heks taas saada tahe võimaldas eestlastel pelgalt ka-hekümne aastaga Eesti muuta teiste riikide poolt tunnustatud rahvusriigiks, kus teised rahvused võisid oma keelt ja kultuuri viljeleda, ilma et Eesti oleks oma eripärasust mingil viisil muutnud. Meil, toonaste töökate ja rõõmsate esivanemate järglastel, peaks olema lausa püha kohustus lõpetada Eesti Vabariigi iseseisvuse ennistamine ning tühistada aastal 2014 allkirjastatud, senini ratifitseerimata riigi idapiiri lep-ing, milles ei ole ainsatki viidet Tartu rahulepingus väga üksikasjaliselt määratud ja looduses tähistatud piiri paiknemise muutmisele ning põhjusele, miks Eesti on nõustunud kinkima Venemaa Föderatsioonile viis protsenti Eesti maa-alast, kuigi Tartu rahulepingus määratu kohaselt Nõukogude Venemaa loobus igavesti kõigist õigustest, mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja nende maa suhtes. Venemaa Föderatsioon jättis täiendavalt täitmata ka Vastastikuses abistamise paktis antud lubadused. Iga riigikogu liikme valija peaks tajuma, et eesti rahvus ei saa püsima jääda, kui rahva nimel toimijad sõnatult alistuvad Venemaa nõuetele, mis on räiges vastuolus lisaks eespool nimetatud Venemaa lubadustele ka veel Atlandi Hartaga, ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooniga ning OSCE Helsingi 1975. aasta protokolliga määratud riikide vahelistele kohustustele.
Eesti oli igati tunnustatud rahvusriik kogu okupatsioonieelsel ajal. Austuses ja tänutundes meie esivanemate, oma maa peremees olemise õiguse taas kättevõitlemise nimel, on meil vaja riigikogult nõuda rahvusriigi ennistamist! Selleks tahtekindlust kõigile!
Harri Kivilo
