Seega on minu arvates nad nagu meie põlvkonna lapsed, kes viidi suveks maale kas vanaema või siis tädi peresse, kus me olime kuni kooliminekuni. Viimasel ajal on palju muutunud, sest maailm on avardunud ning mõnigi tore väikemees, kes purjetamist harrastab, käib aastas mitu korda koos vanematega soojal maal, et seal oma purjetamisoskust lihvida. Seega tänastel mudilastel polegi enam nii palju aega olla maal vanaema juures, sest neil on juba nii palju teha.
Lohutuseks olgu öeldud, et kahjuks on aeg selline, et ka vanaemad-vanaisad töötavad nüüd nii kaua, et neil tekib enam aega alles siis, kui nende lapselapsed on jõudnud juba vähemalt puberteediikka, kus noored enam sellist vanaema-vanaisa hoolitsust ei vajagi. Kuid Eestis on tekkinud veel üks huvitav nähtus, mida varasemast ajast nagu ei mäleta, sest kui lapsed on ka suvel nii palju hõivatud reisimisega, siis vanaema juurde maale viiakse hoopis nende kassid. On ikka lõbus mõelda, et meie lastelaste lemmikkass Maru viidi samuti suveks maale Lõuna-Eestisse, et ta saaks seal maal looduses olla ja koguda sedasi jõudu uueks talveks, mille ta veedab enamikus toas.
Kuid tulgem kurgede juurde tagasi – siis, kui tänavu esimene kurg jõudis pesale võrreldes varasemaga päris hilja, siis teisiti oli see, et kui ma hommikul tulin õue vaatama, nägin pesal juba kurepaari, see tähendab kas kuremamma jõudis pesale juba päris hilja õhtul, kui me olime juba tuppa läinud või siis saabus kohe väga vara hommikul, et rõõmustada oma kaasat. On olnud aastaid, kui kurepapa saabub emakurest palju varem ja peab pikalt emakure saabumist ootama. Kuid ühes on kõik aastad sarnased, sest kui kurg juba pesale saabub, siis hakkab ta kohe tegutsema, sest pesa tuleb võimalikult kiiresti kas korda või vähemalt mugavamaks teha. Uskumatult osavad meistrimehed on toonekured, kes oskavad nokaga toimetades käepärasest materjalist, aga eelkõige okstest ja heinast teha oma pesast päris vaadatav vaatamisväärsus. Meie kured on harjunud, et nende pesa on samal ajal pesaks väiksematele lindudele, kes elavad allüürnikena toonekurgede pesa allkorrustel. Kahjuks ei tunne nii hästi väiksemaid linde, aga neid on meie toonekurgede pesa allkorrustel päris palju.
Ei oska öelda, kas meie kurgedel on olnud lõunamaal mingi halb kogemus inimestega, sest nad on millegipärast päris kartlikud. Mõnel aastal on kured sedavõrd meiega harjunud, et nad toimetavad õuel meie olemasolu mitte eriti märgates. Sel aastal olen püüdnud kurgesid võimalikult vähe segada ja ka enne kui lähen tiigi äärde, vaatan ikka ette, kas kurg on pesal või passib tiigi ääres. Meie oleme tegelikult väga roheline talu, sest meie tiik on ümbruskonna konnade sigimise koht, kus ilmselt meie ümbruse konnad oma elu alustavad. Poole suveni on meie tiigi vesi konnade järelkasvust lausa paks. Meie talu õuel elavad konnad usuvad, et tuleb hea suvi, sest neil on pesas kolm poega, kes juba on hakanud üle pesa ääre piiluma. Kuid ema on neid välja õpetanud kui väikseid luurajaid, sest kui õue ilmuvad inimesed, siis kurepoegade pead kaovad veel pesa sügavusse. Kui aga olukord ei paista kurgedele ohtlik, siis saab uudishimu noortest kurgedest kiirelt jagu ja nad piiluvad päris julgelt, mis ikkagi õues toimub. Nagu lapsed ikka, on ka kurepojad väga uudishimulikud. Kui vahepeal kured otsisid poegadele sööki põldudelt või lambaaiast, siis nüüd leiavad kured enam aega istuda tiigi ääres asuvate elektripostide otsas, kus avaneb hea vaade tiigile.
Sel aastal saabusid kured meie õuele hilja ehk siis, kui konnad olid juba oma pulmad pidanud. Nüüd hakkab aga kätte jõudma aeg, kui kured ei jõua ära oodata, kas konnad saavad endale jalad ning suunduvad oma elu elama meie suhteliselt madalale ja niiskele heinamaale. Kuid veel on kurgedel vaja kannatust, sest konnade areng oleks nagu vahepeal seiskunud. Meie põllul tegutseb nüüd öko-põllumees, kes peaks kasutama vähem väetisi, aga mõnel aastal said konnad taimemürkidest vist küll sedavõrd kannatada, et meil tekkis vahepeal isegi kahtlus, kas enne lume tulekut konnakullestest kord ka konnad saavad? Eestis on sel aastal olnud juba mitu skandaali, kus me oleme teada saanud, et meie riigiasutused, kelle ülesandeks järelevalve teostamine mürkide ja väetiste kasutamisel, pole töötanud nii, nagu meil olnud ootused ja usk oma riiki, kes meid kaitseb. Me räägime sageli mesilaste kaitsest, kes ei ela üle hoolimatut taimemürkide kasutamist, aga alati me ei suuda hoomata, et on olemas veel palju seoseid, mis kokkuvõttes ka meieni ulatuvad. Seetõttu pole konnade ja kurgede koosluse jälgimine sugugi vaid naljakas linnamehe ajaviide, aga see näitab meile vahel väga selgelt kätte, kui terve ja puhas on meie vahetu ümbrus, kus me tahame näiteks linnainimestena küll suuremat aega suvel elada, aga meie lähimad naabrid meie külas elavad siin aasta ringi. See on meie ühine kodu, kuhu on mingil osal aastast sisse kirjutatud ka toonekured kui meie küla lahutamatud liikmed. Nende kurgede käekäik pole seega meie külas kellelegi ükskõik, sest meile meeldib, et kured meie külas on endale pesa loonud. Mida saame me nende kurgede vastu omada, kui igal aastal kasvab siinses pesas kaks, kolm ja mõnel isegi neli uut kurge, kellest keegi tuleb siia pesale kindlasti tagasi. Mingil määral saame ju öelda, et need ju meie oma küla kurepoisid ja tüdrukud, kui me vaid oskaksime neid päriselt ära tunda, aga nagu elus ikka, vahel on tunne, et meid seob olulisem kui see – kuidas asjad „tegelikult“ on? Vaadates meie küla kurgesid tekib mul küll vahel tunne, et nad teavad meie külast ja selle ümbrusest nii palju, et võiks ehk meilegi veel seletada midagi meie küla loost.
Peeter Järvelaid
