Eespool esitatud andmete kohaselt on Nõukogude Liit süüdi väga räigetes ja ulatuslikes inimsusevastastes ja majanduslikes kuritegudes. Ainuüksi elujõulise, kõiki valdu haarava maaühiskonna muutmine viletsusest vaevatuks ääremaaks on kuritegu, mille taastamine nõuab miljardeid eurosid ja mitmete põlvkondade pühendumust ja vaeva – kui selle teostamist suudab rahvas vajalikuks pidada.
Kahekümne viie aasta vältel on Eesti Vabariigi juhtijad arvanud, et täites innukalt kõiki Euroopa Liidu direktiive ja saates kaitseväelasi NATO missioonidele osalema, on eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämine tagatud ilma eestlaste rahvuslikku iseteadvust arendamata ning oma õiguste täitmist nõudmata. Eesti Vabariik on alandlikult ja „hääletult” leppinud sellega, et: aastal 1939 lubasid lääneliitlased Balti riikides teha, mida nende liitlane Nõukogude Liit soovis; ning Teise maailmasõja lõpul peatati võidukad lääneliitlaste väed Elbe jõe joonel selleks, et Nõukogude Liit saaks olla Ida-Euroopa vabastaja. Need lubadused olid lääneliitlastele ilmselt niivõrd kasulikud, et nad ei pidanud tõeseks Stalini eesmärki kõigi maade proletaarlased oma „kaitsvasse” haardesse saada. Külma sõja aastatel kinnitas USA korduvalt, et tunnustab Eesti Vabariigi de jure olemasolemist. Seda oli kerge lubada, sest oldi veendunud, et pragmaatilised eesti pagulased ei hakka konkreetseid tegusid nõudma. Kui Balti kett kinnitas Balti riikide iseseisvuse taastamise tahte tõesust, lubas president Bush mitte tekitada Gorbatšovile ebameeldivusi, kui viimane nõuab, et Balti riigid võivad Nõukogude Liidust lahkuda ainult siis, kui see teostatakse Nõukogude Liidu konstitutsioonis määratu kohaselt. Et meie sõbrad lääneriikides võivad Eesti iseseisvuse tagamist vähetähtsaks pidada, on seniste ütlemiste põhjal üpris usutav. Eriti tõenäoseks muutub see siis, kui eestlased ise oma õiguste täitmist ei nõua.
Võimuliidu erakonnad ja riigikogu ning nende soovide kohaselt toimiv peavoolu meedia on hakanud halvustavalt suhtuma nendesse, kes eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämise tagamist eestlaste endi esmaseks kohustuseks peavad. Samas on selgelt märgatav, et põhjendamatu mustamine on suurendanud nende arvu, kes praegust olukorda soovivad muuta. Üha kindlamalt võib arvata, et nii tänased Euroopa Liidu põhimõtted kui Ameerika Ühendriikide Teise maailmasõja aegsed lubadused viitavad sellele, et ohu olukordades teised riigid Eestit aitama ei hakka. Meil on vaja tajuda, et ilma meie endi kindlameelse tegevuseta eesti rahvas üle aegade püsima ei saa jääda.
Kõige vähemagi kahtluseta tuleb eespool öeldu alusel nõuda Vene Föderatsioonilt okupatsioonikahjude hüvitamist ning mitte kinkida, pretsedenti loovalt, Eesti maa-ala Vene Föderatsioonile. Eesti Vabariigi presidendiks ei tohiks valida kedagi, kes pooldab Eesti maa-ala Venemaale kinkimist ega pea vajalikuks nõuda väga suurte ja räigete kuritegude heastamist.
Harri Kivilo
