Okupatsioonieelses eestlaste riigis elas ka teistesse rahvustesse kuulujaid, isegi neid, kes olid eestlasi mitme sajandi vältel õigusevastaselt valitsenud. Vähemusrahvuste seadus võimaldas sakslastel, venelastel või ükskõik millise teise rahvuse liikmetel oma rahvuslikku kultuuri ja keelt endi korralduste kohaselt viljeleda. Ülimalt tähtis on teada, et tollal riik ja avalik meedia polnud hetkek-ski katsunud mingite kampaaniate teel mõjutada eestlasi järeldama, et Eesti ei peaks olema oma põlvest-põlve edasiantud elutunnetuse kohane rahvusriik.
Toonase Eesti edasi arendamiseks iseseisva riigina on lausa hädavajalik tõdeda, et: Eesti okupeerimisega seonduvate Nõukogude Liidu poolt tehtud kahjude hüvitamist pole veel jõutud nõuda; genotsiidi teostamist võib jätkuvalt toimivaks pidada, kui endise Nõukogude Liidu venekeelsetel kodanikel on õigus osaleda kohalike omavalitsuste valimisel ning omavalitsuse töökeelekski võib mõnes paigas olla vene keel; Eestil puudub Eesti nägu, kui ettevõtete ja/või ametiasutuste ning organisatsioonide reklaamid, arved, teated ja muu avalik suuline ja/või kirjalik suhtlemine toimub mitte ainult eesti, vaid täiendavalt ka vene ning inglise keeles; kui avaliku teenistuse osutajad ei valda piisaval tasemel eesti keelt; kui kohustusliku hariduse omandamiseks peab riik rajama ja rahastama ka vene-keelseid koole; kui Eesti taasokupeerimist takistanud eestlasi Soome ja Saksa mundris ja relvadega Eesti vabaduse eest võitlejateks ei pee-ta.
Praegu peaks veel olema võimalik tuvastada, mida Eesti rah-vusriigis oluliseks peeti ja kuidas selle rakendamine toimus. Pagu-luses kirjutatud meenutuste ja ülevaadete alusel võib järeldada, et eestlased olid üldiselt väga rahul oma riigiga. Rahvusliku ise-teadvuse tähelepanu äratavat taset kinnitas väga selgelt seegi, et kõigis riikides, kuhu eestlased olid pagenud 1944 aasta sügisel, tek-kisid sama hea kui kohe eesti seltsid, kirikud, lastaiad, täienduskool-id, gaidide ja skautide üksused, laulukoorid ning rahvatantsu ja ilu-võimlemise rühmad. Too pagulusse kaasavõetud eestimeelsus kestab veel praegugi võõrsil sündinud laste ja lastelaste tegevustes. Ekslik oleks järeldada, et paguluses toimunud ja toimuv vilgas oma kultuuri viljelemine oleks saanud nii jõuline olla, kui eestlaste enamuse ar-vates oleks riigi valitsemisel toimitud rahva soovide ja vajaduste vastaselt.
Alustamaks 100-aastase Eesti edasi arendamist on päris kind-lasti vaja: lõpetada kõigi erinevate rahvuste lõimimiseks loodud ka-vad ja nende rakendamine; lakata uskumast, et eestlased on ise tahtnud koos elada teiste rahvuste liikmetega kaherahvuselises või multikultuurses riigis; teha põhiseaduses vajalikud muudatused, mis tagavad, et Eesti nägu ei hajutuks ähmaseks vene ja inglise keele ju-ba väga laiaulatuslikuks muutunud avaliku kasutamise tõttu.
Igal analüüsival eestlasel on aeg endalt küsida: kas järgmistel valimistel tuleb jälle võimule valida need, kes pole osanud või tahtnud okupatsioonieelset Eestit ennistada? On aeg tõsiselt tajuda, et 100 aastat tagasi loodud eestlaste riigi järjekestev arendamine oli, on ja peab jääma meie kõige olulisemaks eesmärgiks, kui tahame et eesti rahvus ja kultuur saaks jääda üle aegade püsima.
Harri Kivilo
