Otepääl on asustatud kohana pikk ajalugu, aga Eesti lipu linnaks saamine on tegelikult üks väga märgiline sündmus selle linna ajaloos. Ajaloolised sündmused võivad ühes või teises kohas toimuda kõrvaltvaataja jaoks ehk suhteliselt juhuslikult, aga põhjalikumal uurimisel avastame sageli, et tegelikult oli Otepääl olnud kirikuõpetajaks Jakob Hurt, kelle ametit jätkas Rudolf Gottfried Kallas (1851-1913), noor mees, kes oli 1878-1883 õppinud Tartu ülikooli usuteaduskonnas, aga samal ajal saanud tuntud teadusmehe ja filosoofi Gustav Teichmülleri õpilaseks, kelle käe all kirjutas ta Tartus oma doktoritöö. Täna saame öelda, et Kaarma köstri-koolmeistri poeg Rudolf Kallas oli meie teadusajaloos esimene eestlane, kes kirjutas teadustöö psühholoogia alal. Eesti omariikluse ajalukku jättis aga väga sügava jälje diplomaadina Rudolf Kallase vend Oskar Kallas, kes tavainimesele ehk tuntum kui kirikuõpetajast vend.
4. juunil 1884. aastal oli “oma värvide saamine” ja EÜS lipu pühitsemine-õnnistamine rahvuslikult meelestatud eesti noorte Tartu üliõpilaste omamoodi vastukäik baltisaksa korporatsioonide võimule vanas ülikoolilinnas. Väga konservatiivses baltisakslaste võimu all olevas Tartus oli eestlastel endale võrdse koha taotlemine akadeemilises maailmas veel üpris keeruline. Võimu ja “eluruumi” jagamisega Emajõe Ateenas polnud baltisaksa seltskond veel harjunud. Just aastal 1884 oli hakanud venestamise ja keskvõimu ambitsioonide laienemise ajastu tõusuajal tekkima eestlastel ka Liivimaa hariduskeskuses veidigi suurem hingamisruum, aga eestlase võimalused olid ka sel murrangulisel ajal veel suhteliselt ahtakesed. Seetõttu läks selles keskkonnas ikka päris palju vaja seda vaimset tugevust (vaimult suur olemist), et saada üle võimuga harjunute üleoleku demonstreerimisest. Pole kahtlust, et taolistes ebavõrdsetes oludes mõeldi enam kui tänapäeval oma tegemiste õnnistatusele. Eesti Üliõpilaste Seltsi noored mehed ei püüa konfliktide ärahoidmiseks baltisaksa korporantidega korraldada oma lipu õnnistamist Tartus, vaid võtavad ette ajaloolise tee Tartust Otepääle. Viimased paar aastakümmet, kui 4. juuni on meie jaoks tore Lipupäev, võtavad EÜSi tänased liikmed hobustega ette ajaloolise tee Tartust Otepääle, et meenutada oma eelkäijate tegemist, mis andis meile kokkuvõttes nii meie rahvuslipu ja ka riigilipu.
Meie lipu päev, mis ajaliselt langeb kokku kiriklike nelipühade tähistamisega, on meie looduses üks kauneimaid aegu aastas, sest kaskede lehte minemise aeg, kui noored kaselehed imeliselt helerohelised, on aeg, mida tuleb kindlasti silmailuks nautida. Kui juutide jaoks on see aeg savouti aeg ehk siis aeg, mis tähistab Jumalalt Moosesele Siinai mäel kümne käsu andmist ja paganlikust ajast oli see lõikustänupüha, siis meie kultuuris on see seotud pigem kevadtööde lõpetamisega. Suvistepühade ajaks oli selge, et on alanud ilus soe varasuvi.
4. juuni 2017 laulavad Otepääle kogunenud kindlasti ka Martin Lipu sõnadele 1922. aastal kirjutatud Enn Võrgu muusikale loodud laulu “Eesti lipp”. Selle laulu sõnad lähevad meile väga hinge ja tahaks loota, et lauldes:
Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga,
mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda.
Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga,
kostku võimsalt meie hüüe:
Eesti, Eesti ela sa!
Me mõtleks enam, kuidas ühiselt eesti elu paremaks teha.
Peeter Järvelaid
