Kommentaar – NÕUKOGUDE LIIDU LANGENUTE SÕJAHAUAD JA AUSAMBAD

Et ajavahemikus 1992 – 1996 ei tahetud ennistada Eesti riigielu olukorda, mis oli kehtinud augustis 1939, on ebameeldiv saladus, mida pole senini avaldatud. Otse vastupidiselt on Eestit järjekindlalt juhitud 30 aastat kaherahvuselise riigina, justkui teadmata, et suurearvulise teise rahvuse oli tekitanud NSVL oma kodanike annekteeritud Eestisse elama saatmisega ning Eesti üheks NSV Liidu haldusüksuseks muutmisega. Eesti Vabariik oli enne Teise maailmasõja algust olnud teiste riikide poolt tunnustatud demokraatlik rahvusriik, kes jäi sõjas erapooletuks. Detsembris 1945 loodud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) oleks pidanud oma põhikirja kohaselt nõudma ENSV Liidul lõpetada Eesti annekteerimine aastal 1950: sest Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti kohaselt oli NSVL kohustunud oma sõjaväe üksused hiljemalt tollel aastal Eestist välja viima. Seda kohustust NSVL ei täitnud ning Punaarmee võitles Eesti maa-alal natsi-Saksamaa vägedega ajavahemikus 1941 – 1944 Eesti erapooletuks jäämist rikkudes ning Eestile inim- ja varakaotusi tekitades. NSVL jäi Eestit annekteerima aastani 1992 ning võis kõik Eesti maa-alal langenud sõdurid viia kodumaa haudadesse, kuid seda ei tehtud – ilmselt kinnitamaks, et Eesti on vabatahtlikult soovinud olla osa NSV Liidust.