Meenub ta tõsine, karm külg. Oli ju sel ajal Eesti Maja paras peopaneku koht – nii Tallinna paviljoni Karavani aegadel kui hiljem Tallinna Festival, mida korraldasid Lembitu vanemskaudid, kuhu kuulusin. Tihti tuli juhatuses olles Paul Naabriga suhelda – kas luba saamaks millegi tegemiseks või kindlaks saada, et seda või teist tohtis teha. Meelde on jäänud kahtlemata hoiatus, et ,,Naaber tuleb“! Seda siis, kui pidu kestis kauem, kui oli ajaliselt ette nähtud. Paul Naaber liikus rahuliku sammuga kohviku/baari/suure saali poole, suur võtmekimp käes (kõik vajalikud, mis Eesti Majas tarvis, on ju seal palju tube), neid rahulikult kõlistades – nagu eelhoiatus, et peole tuleks lõpp teha. Esimene hoiatus oli alati sõbralik. Häda aga neile, kes kuulda ei võtnud, kuna teisel korral ei antud armu. Ei kurjalt, aga sihikindlalt visati pool-purjus või isegi täitsa nii noored Eesti Majast tänavale. Mitte füüsiliselt, muidugi. Ta autoriteet oli selline, et täideti ikka käsku.
Paul Naaber, kes mälu järgi kunagi ei vihastanud, isegi ulakate noorte korrale kutsumisel, oli uhke meie oma maja – koha, kus koguneda, üle. Ta toetas meie noorust. Enne Eesti Maja ostmist, sellele juurdeehitusi, rajati Kotkajärve skaut/gaid maa-ala. Ka seal oli Paul Naaber oluline kuju. 1956. aastal ehitati teine ja kolmas püsiv hoone sinna. Nii saun kui esimene köök. Saun Raudhabemete poolt, köök noortesõprade poolt, kõik vabatahtlike talgute näol. Köögi ehitamist juhtis Paul Naaber ja selle nimeks saigi Naabri köök. Kuigi on sellele juurde ehitatud, seisab ,,Naabri köök“ ikka, suurlaagrite ajal, Metsaülikoolis on see ikka kasutusel. Just nagu nimigi.
Ka rakendas Paul Naaber Toronto Eesti Maja talgulisi, kes vabatahtlikult, samuti talgute alusel, remontisid vana koolimaja, hiljem uhke juurdeehituse suure saaliga ja eesti kooli huvides klassiruumid keldrikorrusele rajasid. Ta oli hingega noorte tegevuse juures. Võib ütelda, et algaastatel oli ta asendamatu, mänedžerina tagas ta nii majanduslikku edu kui hoone korrashoidu.
Ei tea täpselt, miks ta otsustas tagasi Eestisse minna. Oli ju ikka okupatsiooniaeg. Vanus aga andis tal vist tunda, kord trepil kohates ütles, kui kiusasin, et tal seal ka valvuripost, ta umbes, et jalad ei kanna enam nii hästi kui tahaks. Tean, et ta saatis perele tihti okupeeritud Eestisse raha, kuigi ta sissetulek viimastel aastatel, Eesti Maja palgalehel olles ei olnud sugugi uhke. Aga korter oli, palju rohkemat ta ei vajanud.
Kokkuvõttes tagasihoidlik, väga töökas, hingestatud eestlane, kes olude sunnil oli võõrsil, aga tegi mida suutis, et eestlust siin elavana hoida. Nii Kotkajärvel kui Eesti Maja hingena. Eesti Maja oli eriti tähtis. Ei tea, mida ta oleks ütelnud selle kohta, et Eesti Maja kõikide oma eelistega müüakse mingi rahvusvahelise keskuse, eliidi huvides maha ja noorusel ei oleks enam kohaliku kogukonna huvides tasemel paljude võimalustega (lasketiir, näiteks) kohta, kus rahvuslikult õppida, mida tähendab olla eestlane võõrsil.
Tõnu Naelapea, Toronto