Juba aastatel 1866-1917 püüdis Vene impeeriumi keskvõim tsentraliseerida võimu suuremate valdade kätte ja juba Eesti Vabariigi alguseks oli enam kui tuhandest vallast järel vähem kui nelisada. Eesti Vabariigi sünni järel oli esialgu riigil tegemist, et Narva jõe taga ja Setomaal luua uusi valdasid, et kogu Eesti riigi alal oleks kohalik omavalitsuste süsteem ühtne, kuid samas tõusetus ikka ja jälle küsimus, kas riigi territooriumil ei peaks vähem valdasid olema.
Meie kohaliku omavalitsuste süsteemi ja ülesannete ajaloo mõistmiseks tasub meenutada, et vähemalt keiser Peeter I ajast loodi Vene impeeriumis lisaks tsiviilhaldusele ka paralleelhalduse süsteem ja selleks oli sõjaväeliste ülesannete haldamise süsteem. Kindralkuberneride tiitlitega mehed pidid riigis korraldama riigi ülesandeid, et suure impeeriumi suur sõjamasin omaks alati vajalikul hulgal sõdureid, aga ka sõjaväe tegemisteks vajalikke vahendeid, mille moodustasid nii relvatarned, aga mis lõppkokkuvõttes tähendas ka suhteliselt proosaliste vajaduste rahuldamist. Me mõistame Vene impeeriumi ajaloos eksisteerinud haldust palju paremini, kui teeme selgeks, kui tähtsal kohal on ka 21. sajandil Vene riigis sõjaväeringkondade roll ning jõuame kohaliku halduse madalaimale astmele pandud sõjaliste ülesannete kirjelduste juurde. Venemaa kaasaegse suure armee jaoks relvakandjate arvestus ning just kohalike omavalitsuste kohustus vajadusel need relvakandmiseks kohustatud kiiresti üles leida. See on töö, mis oli üheks keskseks ülesandeks kogu nõukogude ajal Eesti alal eksisteerinud külanõukogudele. Tuues siin vaid üksikuid näiteid kaugemast ajaloost, tasub meenutada, et see, mida eesti keeles kohalikuks omavalitsuseks nimetatakse, kannab endas alati päris suures osas kohustusi, mida riik ehk keskvõim püüab panna kohalike omavalitsuste õlule. Seetõttu eesti keeles levinud väljend, et valitsus nimetab ennast riigiks, et kuidagi eristuda kohaliku omavalitsuse tasandist, on tegelikult terminoloogiliselt vale. Jah, keskvõim on tegelikult pidevalt hädas endale võetud ülesannetega ja on ikka ja jälle kasutanud soodsaid hetki, et tõsta mingi osa “riigi ülesandeid, mida võiks maksumaksja eeldada riigilt vastuteenena makstud maksude eest” täitmiseks kohalikule tasandile.
Kuni 1866. a vallakogukonnaseaduseni olid need ülesanded suuresti mõisate kanda. 1866. aasta seadus oli suureks murranguks, sest vallad pidid üle võtma magasiaidad, et tagada ise viljavarud ja nende haldamine; samuti läks vallalaegas (valla maksud) ja maksude kogumine valla volimeeste kogu ja nende poolt palgatud vallapolitsei kätte; ka tuli valdadel üle võtta täielikult vallakohtu ülesanded. Veelgi suurem oli kohustus koolide ülalpidamisega ning valla alal elavate inimeste sotsiaalteenuse osutamine (iga vald toidab omad sandid ja vaesed).
Vene keiser Aleksander II ja tema järglaste ajal loodi tegelikult põhialused haldussüsteemile, millele tegelikult keskvõim püüab toetuda Eestis ka 21. sajandil. Kui tahame Eestis leida valdkonda, mille kujunemist 20. sajandil mõjutas kõige enam juristina ja poliitikuna Konstantin Päts, siis on kindlasti esirinnas kohaliku omavalitsuste süsteemi keskvõimukesksemaks muutmine. 1930-ndate aastate suure majanduskriisi aja poliitilist kriisi kasutades viidi just K. Pätsi juhtimisel läbi valdade kontsentreerimise aktsioon, mille tulemusena jäeti Eesti alale vaid 248 valda, millele pandi 1937. a vallaseadusega väga suur osa olulistest “riiklikest” ülesannetest (Riigi Teataja, 1937, nr. 32, art. 310). Tuletades meelde selle vallaseaduse paragrahvi kümme, kus kirjas valdadele pandud kohustused, siis leiame, et vallad vastutasid vallaomavalitsuse varade valitsemise eest; hoolitsedes rahvahariduse eest (asutades koole ja kasvatusasutusi, hoolitsedes koolimajade ehitamise eest ning õppe- ja kasvatusasutuste maaga ja sisseseadega varustamise eest, teostades koolikohustuse täitmise kontrolli; võttes osa koolide valitsemisest ja ülalpidamisest; hoolitsesid rahvatervishoiu ja arstiabi andmise eest, samuti suvitus- ja ravitsuskohtade heakorra eest; asutasid matmispaiku (surnuaedu); hoolitsesid elanikkonna kõlbelise taseme tõstmise eest; hoolitsesid riigi- ja vastavate omavalitsusasutiste korralduste täitmise eest koha peal; samuti täitsid muid valitsemise ülesandeid, kuivõrd need pole pandud keskvõimu teiste asutiste ülesandeks.
Tartu ülikooli geograaf Taavi Pae on seletanud enne Teist maailmasõda Eestis läbiviidud haldusreformi läbiviimise tagamaadest (mis küll formaalselt läbi viidi, kuid Teine maailmasõda ei lasknud sel reformil end positiivselt näidata, küll võisid osad reformid tegelikult teostuda juba järgneva võimu teostamise jaoks?). 1939. aastaks läbiviidud reformid said teoks Eesti Vabariigis vaid nendes konkreetsetes poliitilistes oludes, mis sel ajal valitsesid. Konstantin Pätsi veelgi tugevam võimuletõus aitas just haldusreformi läbi viia sellisel kujul, nagu see läbi viidi. Teiseks olid selle reformi taga mitmete Eesti geograafide teaduslikud huvid (eelkõige mängis juhtivat rolli Edgar Kant), kes sel ajal sai valmis oma uurimustega eestlaste ruumilisest paigutusest. 1934. aastal oli päevakorras samuti maaomavalitsuste kaotamine ning see pidi endaga kaasa tooma valdadele pandud ülesannete suurenemise. Meie poliitikute jutt nn riigi teenusest koha peal on suuresti demagoogiline, sest keskvõim on alati andnud teatud ülesannete, mida keskvõim riigi ülesandeks nimetab, täitmise ikkagi kokkuvõttes valdadele.
Taavi Pae arvates toetas Teise maailmasõja eelset haldusreformi ka 1934. a läbi viidud rahvaloendus, sest see aitas saada reformi läbiviijatel uusimaid andmeid elanikkonna paiknemise kohta, mis kergendas keskvõimule vajalike muudatuste tegemist. Huvitav on märkida, et juba enne Teist maailmasõda pidasid Edgar Kanti õpilased omavalitsuse optimaalseks suuruseks Eestis 2000-3000 hinge (vallakodanikku).
Peeter Järvelaid
