Prantsuse president François Hollande, Saksa kantsler Angela Merkel, Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker jt Euroopa juhtivad poliitikud osalesid eelmisel pühapäeval Prantsusmaal Consenvoye kalmistul toimunud Verduni lahingu 100. aastapäeva mälestustseremoonial. Merkel ja Hollande asetasid ühiselt pärja langenute mälestuseks. “Üksnes need, kes tunnevad minevikku, saavad sellest õppida ja rajada head tulevikku,” ütles kantsler Merkel oma sõnavõtus. See mineviku õppetund peaks kõiki veenma sõdade mõttetuses. “Mitte kunagi enam!” kirjutas üks mälestustseremoonial viibinud prantslane külalisraamatusse. Briti lehe The Guardian juhtkirjas (29.05.) öeldakse, et Verduni lahing on hoiatuseks kaasaegsele Euroopale. President Hollande nimetas oma kõnes Verduni “rahu pealinnaks”, kuna see linn sümboliseerib Saksa-Prantsuse sõprust.
Verduni lahingute käigus tulistati välja 60 miljonit mürsku, millest suur osa ei lõhkenud. Need on siiani maapõues, mistõttu see piirkond on nii ohtlik, et sinna ei lubata maju ehitada ega farme rajada. Küllap on seegi üks 100 aasta taguse I maailmasõja vari.
Prantsusmaalt Jaapanisse
II maailmasõja käigus pommitas USA 67 Jaapani linna. Koos Suurbritannia ja Hiina Vabariigiga kutsus USA Jaapanit alistuma, kuid viimane ignoreeris seda, sest uhke rahvana oli alistumine neile kõige suuremaks häbiks. Jaapani keeldumine andis USA-le mõjuva põhjuse võtta kasutusele aatomirelv, mille hävitusjõudu polnud inimkond veel kogenud. USA president Harry S. Truman andis käsu kukutada 6. augustil 1945 Hiroshimale aatomipomm nimega Little Boy. 9. augustil järgnes pomm Fat Man Nagasakile. Nende rünnakute tagajärjel hukkus 70.000 inimest, hiljem on kiiritustõppe surnud üle 200.000 jaapanlase. USA teadlased olid küll teadlikud pommi kiirgusest, ent selle tagajärjed ületasid kõik nende kartused. Kuigi Jaapan tunnistas nende rünnakute tulemusena lüüasaamist, pole aatomirelva pärast seda enam kasutatud.
USA president Barack Obama külastas eelmisel reedel esimese Ühendriikide riigipeana Hiroshimat. President väljendas oma kõnes küll kaastunnet tuumarünnakus hukkunute perekondadele, kuid ei vabandanud selle eest. Jälle üks sõja vari.
Antiikväärtuste jahil
Robert Fulford kirjutab ajalehes National Post (24.05.) II maailmasõja ajal Saksamaalt röövitud antiikväärtustest − 59-st renessanss-skulptuurist, mis avastati hiljuti Moskvas. Saksa ja Vene kultuuriametnikud püüavad teha oma parima selle skandaali summutamiseks ja lahendamiseks. Kõnealused skulptuurid läksid kaduma Berliini Bode muuseumist 1945. a ja “ujusid” nüüd pinnale Moskvas, A. S. Puškini nimelises Kujutava Kunsti Muuseumis.
Kui Vene armee jõudis 1945. a Saksamaale, võeti sinna kaasa terve plejaad kunstiteadlasi ja -eksperte, keda hakati nimetama “trofee-brigaadideks”. Nende üleandeks oli koguda, õigemini röövida hinnalisi taieseid Vene muuseumide jaoks. “Trofeebrigaadide” saagiks langes hinnanguliselt 2,6 miljonit kunstiväärtusega eset – alates väikesest Pergamoni altari ikoonist kuni suurte Kreeka monumentideni välja.
Ajal, mil Ida-Saksamaast sai N. Liidu satelliitriik, ilmutas Moskva seltsimehelikult sõbralikku suhtumist ja saatis sinna ca miljon Saksamaalt varastatud kunstieset.
Bode Muuseumi röövitud kunstikollektsioon oli juba vajunud unustuse hõlma, aga kui Vene ja Saksa kuraatorid hakkasid 2005. a selle küsimusega tõsisemalt tegelema, leiti esmalt renessanss-skulptori Donatello teos “Ristija Johannes”. Sellele järgnesid ülejäänud 58 skulptuuri, mida kunstiteadlased nimetasid “sensatsiooniliseks leiuks”.
Artiklis mainitakse, et Puškini muuseumi töötajad pole suvatsenud osutada küllaldast tähelepanu nende hinnaliste kunstiväärtuste hoiutingimustele ega restaureerimisele.
Enam kui miljon Saksamaale kuuluvat kunstiharuldust on praegu Venemaa valduses. Kreml peab neid kompensatsiooniks II maailmasõja kaotuste eest. Seega II maailmasõja saaga jätkub siingi oma varjudega.
21. sajandi sõjad
11. septembril 2001 toimepandud terrorirünnakud USA-s andsid Ühendriikide tollasele presidendile George W. Bushile ettekäände invasiooniks Iraaki, kuigi sellel riigil polnud mingit sidet USA-d rünnanud terroristidega. Ehkki president Bush kuulutas 2003. a, et Ühendriikide missiooni eesmärk Iraagis oli saavutatud, pole sõjategevus Iraagis ega Afganistanis siiani vaibunud. Vastupidi – see on veninud üheks kõige pikemaks sõjaks Ameerika ajaloos, millele pühendati esmaspäeval palju tähelepanu CNN-i uudistekanalil. Lilledesse ja USA lippudesse uppunud Arlingtoni kalmistu Washingtonis, Lähis-Ida sõdades hukkunute lähedaste mälestused ja muud emotsionaalsed saatelõigud edastasid oma sõnumit ja nende sõdade varjusid.
•••
Lakooniline kroonika ja ajaloolised faktid ei ava kunagi sõdade täielikku traagikat. Isegi kiiresti lõppenud, nn välksõjad jätavad inimeste hinge ravimatuid haavu. Sõdadega seotud probleemid jäävad aastakümneteks või -sadadeks varjutama inimeste elusid. Kui õilsad ka sõda alustanute motiivid poleks, kaasnevad nendega alati katastroofid, surm, purustused ja kannatused. Ehkki sõdade intensiivne ja emotsionaalne mõju raugeb aastatega, ei tohi nende ajaloolist ning psühholoogilist tähtsust kunagi alahinnata.
Elle Puusaag
