Subscribe Menu

Kommentaar – Ülim ôppetund


Minu vanaisa surnukeha lebab kusagil kaugel tundmatus Siberi ühishauas.

Minu lapsepõlvekodu oli Nõmmel, kus elasin nelja korteriga majas. Ühes korteris elas perekond, kus elas minust poolteist aastat vanem tütarlaps Viiu, kellega me väga hästi sobisime. Ei mäleta, et meil oleks omavahelisi pahandusi olnud.

Viiu perekond küüditati 14. juunil 1941 Siberisse. Viiu isa hukati järgmisel kevadel ja temast poolteist aastat vanem vend suri mõne aasta pärast alatoitluse ja raske töökoorma tõttu. Kui Viiu ema kutsuti haiglasse surnukeha ära viima, siis selleks anti talle üks voodilina, millega ta laiba minema lohistas.
Viiu ja ta ema tulid Siberist tagasi.

Majas, kus ma elasin, olid toidu tegemiseks pliidid ja ahjud tubade kütmiseks. Neid köeti puidu, turba ja kivisöega. 1942. aasta talveks oli minu isa tellinud ühe koorma turvast, mida kaks vene sôjavangi maha laadisid. Nad rääkisid emaga vene keelt, millest mina midagi aru ei saanud. Ilmselt nad palusid emalt midagi, sest kui turvas oli maha laaditud, tõi ema toast kaks suurt leivapätsi, mida ta kummalegi jagas.
Need kaks meest olid tõenäolikult olnud väikesed mutrikesed selles suures terrori- ja mõrvaaparatuuris, mis oli N. Liit Stalini valitsemise ajal. Tol hetkel aga olid nad kaks nälgivat inimest, kellele kolmas inimene, minu ema, halastas. See pilt on sööbinud mu mällu ja on võib-olla kõige väärtuslikumaks õpetuseks, mida mu vanemad mu eluteele on kaasa andnud!

Me elame maailmas, kus valitsevad toorus, vägivald ja valetamine. Inimlikkusele pole palju ruumi, mispärast tuleb seda hoida varandusena, sest seda on liiga vähe!

Tarvo Toomes, Toronto

Read more