Olin oma vanuse kohta üpris suure lugemusega, kogu teismelise-ea innukalt vähemasti raamat-kaks päevas, aga kõrgkirjanduse sõnavara, millega olin peamiselt kokku puutunud, n e i d sõnu kunagi ei sisaldanud. Kurat võtku, oli absoluutselt kõige karmim rida, mida olin näiteks Betti Alveri luules kohanud (luuletus Kuradile mingu mure). Isa oli ka vahel kuradeid vandunud, kui miski lõputul autoparandamisel viltu läks. Ühesõnaga, mu toonane roppkeele pagas oli olematu.
Aga mida päev edasi, seda enam hakkasin harjuma ja kuu aega kestnud praktika lõpuks tundsin noore filoloogihakatisena isegi teatud uhkust, et olen nüüd tuttav ka eesti rahvaluule ja -keele madalstiiliga. Sellest folklooripraktikast saadik ei üllata, jahmata ega ehmata mind põhimõtteliselt enam ükski roppus ega rängem sõnapruuk. Olin emakeelt selle mudase põhjani tundma õppinud.
Aga – igal sõnal, igal stiilil on keeles ja üldisemalt kogu ühiskondlikus suhtlemiskultuuris oma koht. Kes määrab ära, kus on sobiv kõrgstiil või madalstiil või hoopis keskmine, neutraalne, nö ametlik, näiteks seadusandluses pruugitav kõnestiil, see ongi küsimuste küsimus. Püüan sellele küsimusele vastata paari kodumaise kultuuriteoreetilise mõtteviisi abil.
(Pikemalt Eesti Elu Nr. 36 2020 paber- ja PDF/digilehes).
Sirje Kiin, Eesti/Ameerika
