Kommentaar – VEEL EESTI MAJANDUSE MUREDEST IV

Loe lisaks: 

• Kommentaar – VEEL EESTI MAJANDUSE MUREDEST III
• Kommentaar – VEEL EESTI MAJANDUSE MUREDEST
• Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVATE MUREDE ÜKS VÕIMALIK LAHENDUS
• Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVAD MURED – V
• Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVAD MURED – IV
• Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVAD MURED – III
• Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVAD MURED – II
• Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVAD MURED – KAS ‘BREXIT'?

Nüüd teema juurde. Majandusarengu töögrupi raportist leiame peatüki „Üleminek tööjõumahukalt majandusmudelilt kapitali ja teadmismahukale“. See sisukas lugu annab hea ülevaate Eesti olukorrast ja kinnitab, et „Eesti majanduskasvu üleval hoidmiseks peab pikemas perspektiivis seniselt madalalt tasemelt märgatavalt tõusma intellektuaalomandil põhinevate ärimudelite osakaal majanduses, mille jaoks on vajalik kolmnurga kõikide külgede – hariduse, teaduse ja innovatsiooni tõhus koostoimimine.” Vaatame kolmurka ja selle koostoimet põhjalikumalt.

Minu viimane artikkel möödunud aastal oli pühendatud esimese kahe ja osalt ka kolmandale küljele. Seal on palju head leida, eriti hariduse osas, samuti ka nõrkusi. Eesti Teadusagentuuri esimehe andmetest mäletame, et Eesti teaduse tase on kõrge, hinnatud 140 riigi hulgast 22. kohale. Teadlaste Eestisse kutsumise ja hoidmise võime on meil aga kehv, oleme 86. ja 93. kohal! Meie tegelik mure ses suhtes on eesti teadlaste lahkumine ja välismaailma jäämine. Kui Eesti keskmine palgavahe võrreldes Läänemaailmaga on umbes kolm korda, siis teadlaste, arstide jt kvalifitseeritud töötajatel on see ligi 4-5 korda madalamal. Iga Eestis lahkuv hästi treenitud isik, tihti koos noore perega, pole meile mitte ainult arvuline kaotus, vaid hoopis palju rohkemat.

Mõned aastad tagasi oli Eestis võimalik saada riigi toetust välismaalt kutsutud ekspertidele kõrgemate palkade maksmiseks. Ma ei mäleta detaile, kuid tuleb küsida, mis õigustusega maksame me välismaalt tulevale eksperdile rohkem kui kohalikult treenitud isikule? Vajadus, jah, nagu ka Ülemiste City puhul, kuid õigustus? Ei! Peame ka kohalikele maksma rohkem, umbes samal tasemel.

Sõlmpunkt teaduse, innovatsiooni ja ettevõtluse, laiendatud kolmnurga, puhul on ülioluline . Seda kinnitab ka raport, millest väljavõte ülal. Enne kui selle kallale läheme, selgitame mõned mõisted. Ingliskeelsed sõnad ‘invention' ja ‘innovation' aetakse tihti segi. Eesti keeles seda ei saa eriti juhtuda, sest esimene on ‘leiutamine' ja teise jaoks on omaks võetud ingliskeelne väljend, ‘innovatsioon'. Kinnitame, et selle sõna mõiste on ‘leiutuse rakendamine' või kasutamine praktilises majanduses. Ühest teiseni jõudmine pole kerge.

Käesoleva loo autorina on mul selle sõlmpunkti ligidasi kogemusi rohkem kui näiteks minu kolleegidel nii Torontos kui Tallinnas või Tartus. Juhtus, et olin aastaid tagasi ühemehe komitee teemal ‘innovatsioon/ettevõtlus' oma fakulteedis aastat poolteist koos võimalusega selle laia temaatikaga üpris tuttavaks saada. Sellele on järgnenud mitmed samalaadsed tegevused, kaasa arvatud nõuanded Eesti Haridusministeeriumile, samuti tihe kontakt tööstusega aastakümnete jooksul. Tollal leidsin üllatava ühise mure Kanada ja Eesti olukordades.

Kanada suurtööstus oli siis USA ja Inglismaa kontrolli all ja huvi Kanada ülikoolide ja teaduse vastu oli minimaalne, sest ‘teadmised' tulid emamaalt. Samas väiketööstus ei osanud eriti hinnata teaduse ja tehnoloogia väärtust ega sellest tulevat võimalikku kasu. Me järgmised sammud algasid just minu osakonnast, keemia-inseneriteadusest. Veensime teadust toetavaid asutusi Kanada väiketööstuse toetamise vajaduses ja siis leidsime rea selliseid väikefirmasid, mis ei olnud iialgi varem uurimistööd teinud, kuid saades olulist toetust, olid valmis katsetama. Tulemused olid üllatavalt edukad just tööstuse poolt läbi viidud uurimistöö käiku lükkamises. Paljud mu kolleegidest leidsid vastavad firmad, aitasid neil uurimisgrupid üles sättida ja tegutsesid nende konsultandi või juhendajana. Tegevus laienes kiiresti ja andis palju hoogu just tööstuses toimuvale uurimistööle, seega teaduse arendamisele ka väljaspool ülikoole.

Oma noore kaasvilistlase dr. Madis Listakuga oli mul paar huvitavat jutuajamist neil teemadel. Olen tema arvamusi varem veidi puudutanud, kuid siin on põhjust seda täielikumalt teha. Enne vaid väike kordamine möödunud aastast, et eriti Eesti ettevõtluse, tööstuse panus teadusse on väga madal. Valitsuse osa on võrreldav teiste ELi liikmetega, kuid peaks olema kõrgem. On vaja, et valitsus aitaks tööstuse panust tublisti suurendada.

Madis paigutas kiiresti laenurahadest toetust vajavate hulka hariduse ja teaduse koos innovatsiooniga. Ta kommentaare:

• Praegu on olukord, kus Eestis alustavad start-up firmad lahkuvad esimese edu saabudes Londonisse, sest Tallinnas pole neil midagi teha – puudub ligipääs edasisele kapitalile ja oskusteabele.
• Tuleb riiklikult toetada teadlastel oma firmade asutamist… ja et saada eriteadmistega tööjõudu, annavad samad teadlased+ettevõtjad ülikoolis õpilastele loenguid ning juhendavad laboreid. Areneb eesti teaduskeel ja inimesed ei pea pärast ülikooli lõpetamist minema välismaale.
• Kui juhtiv teadlane on Hiinast ja tema juures töötavad türklane ja hindu ning samuti on palju selliseid õpilasi ülikoolis, siis ei saa eesti teaduskeel areneda. Mõtleme Tartu Ülikooli loomisele 1919.a ja Rahvusülikooli sihtidele! Välisteadlaste tulekuga on ka probleem, et nende abikaasadel ei ole siin midagi teha ja laste kooliga on raskusi.
• Kui ettevõtjal puudub arusaamine teadusest, siis on tal raske hinnata, millist edu võib saavutada teaduse ja tehnoloogia oskuste rakendamisega firmas. Samuti ei saa oodata, et isik, kellel puudub haridus kõrgtehnoloogiast arusaamiseks, suudaks luua info- või geenitehnoloogia ettevõtet, mis müüb maailmaturul.
• Euroliit soovib, et ettevõtjad panustaksid teadustegevusse. Seda tuleks maksusoodustustega toetada.
• Üks põhjus, miks ettevõtjad ei telli midagi eesti teadlastelt on see, et ettevõtjad ei oska küsida ja teadlased ei oska pakkuda, sest nad ei tea, mida tööstusel võiks vaja minna. Võimalik lahendus on, et riik maksaks ettevõtjatele osaliselt kinni teadlaste palkamise.

Neile mõtetele võiks palju lisada, aga loodan, et lugeja teeb ise oma järeldused. Mulle meeldib eriti see lihtne viimane, et üks ei oska küsida ega teine pakkuda. See tuletab meelde Kanada väiketööstuse muresid 1960ndate lõpust… ja lahendusi. Tegelesin mõlemaga otseselt.

Mul on hea meel, et Madis keeleküsimuse tõstatas. Näib tõesti, et kui toome sisse, mis iganes hinna eest, tuhandeid, kümneid tuhandeid välismaalasi, siis on eesti keel, meie emakeel, väga tõsises hädaohus. Kui meie siht on 10% üliõpilaskonnast välismaalt, 6% juba saavutatud, siis tuleb venekeelsetele loengutele lisaks palju ingliskeelseid ja kuskil punktis hakkab teaduskeele pilt veel hullemini nihkuma.

Küllap on ülaltoodust jäänud lugejale mulje, et lisaraha on õige mitmel pool vaja, eriti kõigil tasemetel õpetajate palkade parandamiseks, samuti teadustöötajate osas. Muresid on palju. Tallinna Tehnikaülikoolis on käimas suur Instituutide koondamine, ilmselt kokkuhoiu ja peronali vähendamise sihiga. Sellest tekkivaid pahandusi olen jälginud. Teine mure on, et suur osa uurimistööst on finantseeritud projektipõhiselt. Kui üks projekt lõpeb ja järgmine ei saa toetust, on kriis käes. Nii mõnigi teadlane peab lihtsamaks otsida uut töökohta väljaspool Eestit. Probleem pole võõras ka Kanadas, aga proportsioonid on väga erinevad. Täielikumat baasfinantseeringut ja ka suuremaid reservfonde on hädasti vaja.

Leiutusest selle rakendamiseni on pikk, tavaliselt vaevarikas ja kulukas tee. Siin aitavad kaasa ülikoolide juures asuvad teaduspargid, samuti EAS, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus – neist mõlemast on meil varem juttu olnud. EASis, osalt ehk ELi nõuete tõttu, on bürokraatia muutunud nii rängaks, et mõnigi taotleja loobub tegutsemast, kuna vaev ja kulu võivad olla suuremad toetuse väärtusest. Praegu tuleb kuuldavasti suur osa EASi rahast ELi käest. Kui proportsioonid muutuvad, võiks loota bürokraatlike nõuete vähendamist. Vaja on rohkem usaldust.

Kanada ülikoolide uurimistöö toetamise osas, mille varemase versiooniga olen väga tuttav, nii jagajana kui toetuse saajana, on põhiliselt kolm taset. Need on nn ‘Discovery Grant', millega saaja, tavaliselt professor, võib teha, mida soovib ja esitab tulemusi järgmise saamiseks. Summad on väikesed, aga aitavad hoida stabiilsust. Järgmine kategooria on ‘Strategic Grants' kitsamatel, riigi poolt valitud aladel, suuremate toetustega. Rida toetusi on saadaval, kui tööstus on tulemustest huvitatud ja valmis seda tööd omapoolselt toetama, tavaliselt poole projekti kulude tasemel. Need summad võivad olla üpris suured või ka pisikesed, ‘tutvumiseks'.

Töögrupi nimetatud peatüki lõpus leiame 30 soovitust. Need on mitmekesised ja olulised. Vaid üks näide: „21. Väärtustada akadeemilises karjäärimudelis senisest enam (ajutist) erialast töötamist ettevõtetes ja ametiasutustes, anda õppejõudude töötulemuste hindamisel akadeemilise teadustöö kõrval suuremat kaalu õppejõudude koostööle ettevõttesektoriga.”

See on ilus näide õige suunaga soovitustest. Mäletan aastakümneid tagasi vaidlust täisprofessoriks ülendamise komitees minu fakulteedis, kus küsimuseks oli, kas kutselised saavutused võimaldavad inseneriteaduse alal sellist akadeemilist ülendust saada. Otsus oli lõpuks jaatav. Samuti mäletan Defti Tehnikaülikoolist Hollandis, et üldse professoriks saada, on kandidaadil vaja näidata kõrget tööstuslikku kompetentsi lisaks akadeemilistele võimetele.

See ettepanek ei nõua lisakulutusi. Paljude teiste puhul on nende läbiviimine olenev ressurssidest, seda nii teaduse kui ettevõtluse poolel.

Olen arengukavade üle rõõmus. Loodan, et paljud neist saavad rakendatud ja et valitsus selle aeglase, kuid olulise arengu hüvanguks vajalikud ressursid kättesaadavaks teeb. Selleks otstarbeks on laenamine igati õigustatud.

Prof. Olev Träss, Toronto