Subscribe Menu

Kommentaar – Võimas ajudepesu

Kui Lenin Esimese maailmasõja ajal Vene tsaarivõimu eest maapaos Šveitsis viibis, avanes tal võimalus kolme aasta jooksul jälgida ühe demokraatliku maa ajakirjandust ja ühiskondlikku mõttevahetust, mis esines selle mitmesugustes tookordsetes informatsioonivahendites.

Ta veendus, et ka ühiskonnas, kus meedias esinevad erinevad poliitilised põhimõtted, on võimalik ühte põhimõtet teiste üle maksma panna. On vaja vaid ühte põhimõtet pidevalt korrata, selle kohta positiivset tõtt ja valesid esitada ja teised põhimõtted maha vaikida ja nende kohta negatiivset tõtt ja valet levitada.

Ta tutvus mitmesuguste tookordsete poliitiliste vooludega, mille hulgas esines tema poolt soositud ja levitatud kommunism, mille edendamiseks juba tookord vägivalda kasutati. Leidus küllalt avaliku elu tegelasi, kes siiralt uskusid kommunismi kui kõige ideaalsemat ühiskondlikku korda. Neid nimetas ta põlglikult „kasulikeks idiootideks“.

Näitena võib esile tuua ajalehte New York Times. 1930-ndatel oli selle ajalehe Moskva korrespondendiks mees nimega Walter Duranty, kes saatis hiilgavaid raporteid Nõukogude Liidu kommunistliku ühiskonna saavutuste ning kodanike hea ja paraneva elu kohta. See oli aeg, kui Ukrainas Stalini poolt pealesunnitud eraomandina peetud talude asemel sunniti inimesed kolhoosi elama ja töötama asuma. Selle konflikti tõttu tekkinud näljahätta suri umbes kuus miljonit inimest, mis on Läänemaailma teadlaste poolne hinnang, rajatud ellujäänute ja vabasse maailma pääsenud otseste kogemustega inimestele.

New York Timesist sai aga vaba, demokraatliku, maailma vasakpoolse meedia poolt tunnustatud Nõukogude Liidu eriteadlane, kelle poole tihti vasakpoolne meedia pöördus Nõukogude Liitu puutuvates küsimustes.

Kui Ameerika President Ronald Reagan 1990. aastatel ühes kõnes kõneles tõtt ja nimetas Nõukogude Liitu „kurjuse impeeriumiks“, siis avaldas see Põhja-Ameerika vasakpoolses meedias tugeva protestitormi ja teda nimetati „sõja õhutajaks“. Tema valitsuse ajal Ameerikas ehitatud raketikaitsesüsteemi, mis olevat teinud N.Liidu raketid kahjutuks, nimetati mõnitavalt „tähtede sõjaks“.

Paljudes P.-Ameerika kodanikes, eriti neis, kel olid isiklikud kogemused kommunistlikust terrorist N.Liidus, tekitas see reageering nördimust. Kas siis tõesti usaldati kommunistlikku diktaatorit Gorbatšovi rohkem kui demokraatlikult valitud president Reaganit? Kui suur osa vasakpoolsest meediast president Reagani mõnitamises osales, ei oska öelda!

Tarvo Toomes, Toronto

Read more