– majanduslikust aktiivsusest, mis hiilib mööda riigimaksude maksmisest. Vikipeedia kohaselt on varimajandus illegaalne majandustegevus, kus ettevõtjad üritavad saada paremat konkurentsipositsiooni ebaausate meetoditega.
Küprose varimajanduse osakaal moodustab sisemajanduse koguproduktist (SKP) ca 25%. Samas toodud diagrammist selgub ehmatav tõsiasi, et Eesti varimajandus on Küprose omast isegi kõrgem, lähendes 30%-le! Kanada vastav näitaja on veidi üle 10% SKP-st. Teame, kui suurt tähelepanu pööras rahandusminister Jim Flaherty hiljutises eelarve esitluse ettekandes maksumaksmisest möödahiilimise vältimisele.
Eesti Konjunktuuri Instituudi andmeil jäi riigil 2011. a varimajanduse tõttu saamata 100,3 miljonit eurot makse. Ehkki riigi varimajanduse täpset ulatust ei teata, tuleks seda vähendada niipalju kui võimalik. Selleks on mitmeid võimalusi: püüda määratleda varimajanduse paiknemist, selgitada sellega seonduvat kriminaalset aktiivsust, tasakaalustada maksupoliitikat jm.
Konsultatsioonifirma A. T. Kearney on varimajanduse hindamise ja mahu mõõtmiseks töötanud välja küllaltki vettpidava mudeli. Inimesed ei saa ju rohkem tarbida, kui nad on teeninud, laenanud või säästnud. Me imestame, kui hinnaliste autodega Eestis sõidetakse, kui palju reisitakse, kui moodsat IT-tehnikat omatakse jne. Eesti keskmine brutokuupalk oli 2012. a IV kvartalis 916 eurot. Paiguti näib, et tarbimine on teenistusest ja ametlikult deklareeritud sissetulekutest tunduvalt suurem. Kust see raha tuleb?
Ümbrikupalk – karuteene iseendale
Siin tulevadki (vähemalt osaliselt) mängu kurikuulsad ümbrikupalgad. Selliselt makstud ja saadud summasid ei deklareeri ei tööandja ega palga saaja. Ümbrikupalga maksja tegutseb omakasupüüdlikult, sest tema poolt deklareerimata jäetud palgalt ei saa töötaja haigus- ega koondamisraha, puhkusetasu ega hüvitust töötukassast, raskendatud on ka pangalaenu saamine, tulevikus saadav pension on väiksem jne. Kuigi ümbrikupalkade vastane võitlus on kestnud aastaid, on see endiselt probleemiks. Eestis on avastatud isegi kurioosseid juhtumeid, kus inimene on töötuna arvel ja saab töötu abiraha, kuid töötab samal ajal kusagil mitteametlikult, saades ümbrikupalka.
Vana-Rooma filosoof ja riigimees Cicero on öelnud, et maksud on riigi tugevus, mis aitavad tal püsida. Kuidas aga finantseerida elutähtsaid teenuseid, koole, haiglaid, penisonifonde, kui riigikassasse jääb laekumata miljoneid eurosid maksu? Seni, kuni inimesed on ise nõus ebaausalt makstavat ümbrikupalka vastu võtma ja tööandja poolt seatud tingimustega leppima, püsib olukord ilmselt muutuseta.
Eesti kui eurotsooni väikeriigi võluvormeli müsteerium
30. märtsi ajaleht National Post (NP) esitas oma finantsosas lehekülje suuruse piltliku ülevaate euroalasse kuuluvate väikeriikide majandusest ja rahandusest, millest selgub samuti mitmeid üllatavaid fakte.
Euroala 10 väiksema majandusega riiki (Kreeka, Soome, Portugal, Iirimaa,Slovakkia, Luksemburg, Sloveenia, Küpros, Eesti ja Malta) on väga erinevad oma näitajate poolest. Ülevaates võrreldakse iga riigi seisundit 2000. ja 2010. ja 2013. aastate lõikes.
Eesti valitsussektori võlg on jätkuvalt mitte ainult euroala, vaid kogu Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide väikseim, moodustades kõigest 2010. a 4% SKP-st. Täpsustusena olgu siiski lisatud, et äsjaavaldatud Eesti Statistikaameti andmetel oli valitsemissektori võlatase 2012. a 10,1% SKP-st.
Maastrichti kriteeriumi kohaselt ei tohi riigi võlakoormus olla üle 60% SKP-st. NP-s toodud statistika näitab, et mitte kõik riigid ei suuda seda tingimust täita. Võla osas ei täitnud kriteeriumi ELi 27 liikmesriigi seas 10 riiki; neist olid suurima võlakoormusega Itaalia 106,8%, Kreeka 95,3% ja Belgia 88,2%-ga SKP-st. NP juurdelisatud kommentaar on Eesti suhtes vägagi positiivne: „Ehkki Eesti kannatas rängalt 2008. a majanduskriisi järel tööpuuduse tõttu, on ta endiselt üks suur majandusime. Eesti majandus on Euroopas üks kõige kiiremini kasvavaid alates ühtlase tulumaksu kehtestamisest 1990ndatel.”
Kuidas, mille arvel on see edu aga saavutatud olukorras, kus tarbijahinnaindeks (THI) on alates 2000. aastast tõusnud lehes toodud arvude põhjal 33,2% võrra? (THI iseloomustab tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutust.) Eesti elanike ostujõud oli 2011. a 67% EL 27 riigi keskmisest, olles aga oluliselt kõrgem 2001. a näitajast (46%). Nii on siis elatustase Eestis 10 aastaga ELiga võrdluses oluliselt tõusnud. Paari viimase aasta jooksul on tõusule pööranud ka majapidamiste säästud ja vähenenud võlakoorem.
Kahjuks puuduvad NP statistikas andmed palkade kohta. Kuigi 2010. a keskmine brutokuupalk pärast ajutist langust tõusis (1,1%), jäi palgatase madalamaks kui 2008. a, mil see oli seni kõrgeim. Ka reaalpalk, milles on arvesse võetud THI muutuse mõju ja mis näitab palga tegelikku ostujõudu, langes teist aastat järjest. Eesti elatustase moodustab ca 60% Soome ja 70% ELi keskmisest.
Pole siis ime, et väljaränne on muutumas üha suuremaks probleemiks. Et Eesti on paraku ikka veel üks Euroopa vaesemaid riike, lähevad inimesed võõrsile paremat elu ja õnne otsima.
Elle Puusaag
