Leping sõlmitakse notari juures elukaaslaste avalduse alusel.
Õiguskantsleri hinnangul ei taga praegu kehtiv õiguslik raamistik piisavalt faktiliste elukaaslaste õiguste kaitset: samasooliste isikute püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata. Eesti põhiseadus räägib nimelt ainult mehe ja naise vahelisest abielust.
Euroopa Liidus on samasoolistel partneritel võimalik abielu registreerida kaheksas riigis, üheteistkümnes riigis on võimalik tsiviilpartnerlus, st kokku 19 riigis 28st EL liikmesriigist. USAs on samasooliste abiellumist lubav seadus olemas 20 osariigis ja nende arv kasvab kiiresti. Euroopas kulgeb samasooliste kooselu lubamise piir jäigalt Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahel: läänes on samasooliste seaduslik kooselu reeglina lubatud, idas keelatud.
Eesti on taasiseseisvumisest saadik sihikindlalt püüelnud läänelike väärtuste poole, olles tihti edukas mitmel alal. Miks siis tekkis nüüd niivõrd äge vastuseis püüdlikult neutraalses sõnastuses koostatud kooseluseaduse suhtes, mis ei samasta kooselu abieluga ei terminoloogiliselt ega sisuliselt? On saadetud lausa 200 000 e-kirja parlamendisaadikutele eelnõu vastu, on kogutud 45 000 vastu-allkirja, ajalehtedes ilmuvad kümned artiklid, osa pseudoteaduslikult räigete, osa peenemalt punutud juriidiliste vastuväidetega.
Võtame näiteks mõned peamised vastuväited. Üks neist hoiatab, et kuna eesti rahva demograafiline olukord on niigi ohus, siis ei saa Eesti kuidagi lubada samasooliste kooselu seadustamist. Kuidas ohustab samasooliste paar eesti abieluinstitutsiooni, mis on niigi varemetes: 2010. aastal sündis vaid 41% lastest abielus vanematele. Suurem osa lastest sünnib väljaspool abielu praegu, mil samasooliste kooselu pole seaduslik. Enamus eesti noori eelistab vabaabielu, mis ei anna neile samuti mingit õiguslikku kindlust, aga ka neid hakkaks ju seesama sooneutraalne kooseluseadus kaitsma. Lääneriikides kasvatavad paljud samasoolised paarid lapsi, kes on ühe kaaslase bioloogilised lapsed või lapsendatud või saadud asendusema abiga. Üks austraalia uurimus kinnitab koguni, et samasooliste vanemate lapsed tulevad hiljem elus paremini toime kui heterovanemate lapsed. Igatahes mitte halvemini.
Kriitikat ei kannata ebateaduslik uskumus, nagu oleksid samasooliste paaride lapsed kuidagi suuremas ohus seksuaalse ärakasutamise suhtes võrreldes heteroperekondadega. Statistika näitab risti vastupidist: sagedamini juhtuvad need halvad asjad just heteroperes. Pedofiiliaohu ja samasooliste kooselu vahele võrdusmärgi panek räägib harimatusest, mida võimendab ilmselt nõukogude okupatsiooniajal sügavale juurutatud mentaliteet, kus homoseksuaalsus oli mitte ainult kriminaliseeritud, vaid ka propagandistlikult pedofiiliana häbimärgistatud.
Loen kurbuse ja imestusega artikleid muidu täiesti haritud eesti õpetajate ja juristide sulest, kes käsitavad ikka veel homoseksuaalsust, nagu oleks tegu vabatahtliku elustiili valikuga, mitte teaduslikult tõestatud geneetilise hälbega, mille vastu inimene ise ei saa kahjuks midagi parata. 2012. aastal Eestis tehtud sotsioloogilise uuringu kohaselt pidas vaid 43 % vastanuist homoseksuaalsust sünnipäraseks, 40 % arvas, et see on inimese vaba valik. 28 % arvas, et seda põhjustab keskkond või kasvatus. Võrdselt 46 % oli samasooliste kooselu registreerimise vastaseid ja pooldajaid, aga suur erinevus ilmnes rahvuste vahel: eestlastest pooldas kooselu registreerimist 51 %, (sealhulgas olid sallivamad eesti naised ja noored), venelastest pooldas seda seadust vaid 35%. Erinevus viitab taas just vene ühiskondlikus ruumis valitsevale sallimatusele, mis on tänaseks paisunud Venemaal viljeldava räige homovastase propagandani, mis on võtnud kindlalt sihtmärgistatuna juba lausa kõiki läänelikke väärtusi mõnitava vormi.
Just Venemaal toimuva taustal mõjuvad Eesti Riigikogu liikmetele saadetud 200 000 e-kirja ning 45 000 allkirja eelnõu vastu tumeda ida poliitruumi kuuluva nähtusena, ehkki pealtnäha rüütatud püha abielu kaitsmise sildi alla.
Muidugi saab ühiskond inimeste seksuaalseid eelistusi teatud määral ühes või teises suunas mõjutada, ja ta ongi seda sajandeid teinud, nii et paljud hälbega sündinud inimesed on olnud sunnitud oma kaasasündinud seksuaalsust kas pool elu või tihti isegi terve elu maha suruma. Aga vabad, arenenud ühiskonnad ei tee seda enam reeglina 21. sajandil.
Mulle ei meeldi samuti see teine äärmus – agressiivne geipropaganda, väljakutsuvad geiparaadid jms, aga ma mõistan ühiskonnateadusi õppinud inimesena, et igal suurel survel on ühiskonnas oma tagajärjed. Pikast surutisest tulenev protest ja oma õiguste häälekas-värvikas taganõudmine on paratamatu teekond vabanemise ja võrdsustumise suunas. Säärast pingelist olukorda lahendab ikka ja ainult võrdsete õiguste ja võimaluste andmine, mitte nende keelamine või pea liiva alla peitmine. Kõige vähem aitab asja tuumast kõrvale põiklev, ent Eestis tihti käibiv argument, nagu oleks meil üldse palju pakilisemaid probleeme lahendada.
Vett ei pea ka nende arvajate etteheited, nagu oleks seadust ette valmistatud kiirustades ja salaja, rahva selja taga. See ei vasta tõele: eelnõu ettevalmistused algasid juba viis aastat tagasi, seda on korduvalt avalikule arutelule antud, tagasisidet saadi enam kui 8000 inimeselt ja paljudelt organisatsioonidelt. Eelnõu on olnud pikka aega koos 29-leheküljelise põhjaliku seletuskirjaga vabalt netis kättesaadav, nagu seda on kõik e-Eestis valmivad seadused. Kooseluseaduse eelnõu on rõhutatult sooneutraalne, võttes hoolikalt arvesse kõigi nende inimeste väärtushoiakuid, kes peavad abielu sõlmimist võimalikuks vaid mehe ja naise vahel ning loevad ainult sellist abielu pühaks ja puutumatuks.
Eriti aktiivsed eelnõu vastased on olnud eesti kristlikud ringkonnad. Neil tasuks meenutada empaatilise paavst Francise sõnu: „Kes olen mina, et kohut mõista?” Kuhu jääb siin Eesti kiriku kristlik halastus ja hoolivus, allasurutute mõistmine ja käeulatus?
Soovin südamest, et Eesti oleks esimene riik, kes väljub kindlalt ja tagasipöördumatult sallimatuse punaselt idakaardilt ja liitub sujuvalt vabade siniste riikidega.
Sirje Kiin
