Mulle puges Kotkajärve ja ta ümbrus ammu põue. Leian tänagi, et olulisemad positiivsed noorpõlve- ning isegi keskeameenutused on seotud Muskoka noorte mängu- ja õppemaaga.
Olin esimest korda Kotkajärvel, kui ameeriklased vallutasid kuu. Siis nii laagrites, Metsaülikoolis (kui lubati juba nooremaid osalema, hiljem isegi saunamehena) ja lõpuks TESSi liikmena, Raudhabemena, olles jäänud tegevskautlusest eemale.
Eriti on mällu sööbinud 1980. aastad. Nimelt olin saanud skm Ülo Sootsilt loa tema ehitatud Sissiküla onni kasutatada, üüri maksin natuuras, st hoidsin onni ja selle ümbruse korras. Sissiküla oli juba 60ndatest aastatest paelunud, vanemate poistega sai siis saunataguse kaljukünka otsa ronitud ning taredesse pugeda. Vanem vend oli 1970ndatel Rauatares tihti ööbinud, 1950. aastate keskel ehitatud hoonel polnud küll enam korralikku ust ees, aeg oli teinud oma töö, aga magamisnarid olid olemas, ka raudahi, mida sügisel sai kütta.
Teadsin, et Sissiküla olid ehitanud mitu lipkonda, Lembitusse kuulunud noored mehed: Nuiamehed ja Raudhabemed (kes nüüdseks on vanaskautide rühmitus). Tahumata kohal langetatud palkidest hooneid ei ehitatudki ajahambaga arvestades – olid, nagu ma siis sain aru, skaudienergia rakendamiseks püstitatud.
Ent Ülo onn oli erakordsem. Sel oli lukk ees, oli korras hoitud, Ülo oli ise seal palju aega veetnud. Magamislavale mahtus mugavalt kaks inimest, hädaga kolm, kord oli isegi mul külaline võrkkiiges esimesel korrusel maganud, ahju kohal. Pikale inimesele ega ka hiirepelgajale ei olnud onn ehitatud, kuna tee, mida tahad, ei suutnud piisavalt sammalt palkide vahele toppida, et öiseid külalisi õue jätta.
Onni taha oli Ülo ehitanud väikese väliköögi. Seal sütel praetud karbonaadid ja maisitõlvikud olid ehk maitsvaimad road, mida sellest ajast mäletan. Sealt algas ka Ülo ja ta venna Vello rajatud loodusrada. Puude juurde oli pandud ladina- ja eestikeelne nimesilt, rada viis läbi soise maa Koprajärve poole. Vello Soots korraldas Metsaülikoolis loodusmatkade läbiviimist, vennaga loodud rada oli osa sellest käigust. Ehk on ikka mõni puud, sammalt või muud huvitavat tutvustav sildike kusagil pehkinud juurte vahele vajunult olemas?
Sissiküla võlu oli ka selles, et sinna polnud lihtne pääseda, eriti talvel. Polnud ma siis automees, Greyhound bussiga sai maantee nr 11 ja Mary Lake Roadi nurgal kogu varustusega maha ronitud ja siis kaks tundi matkatud, kuni jõudsin Estonian Roadini. Talvel aga peab sealt sisse suusatama ja sauna taha on pikk ja tore teekond, eriti kui konservikarbid seljakotis üha raskemaks muutuvad…
Kolmkümmend aastat tagasi, 1983. a, veetsin terve jaanuarikuu Sissikülas. Olin toonase masu koondamise tõttu töökoha kaotanud ega näinud põhjust linnasolekuks. Eks pesemisega oli raskusi, aga saunaukse taba polnud tollal eriti tugev, ja käisin heaperemehelikult seal ringi, priimusega pesuvett keetes. Lugesin õhtuti tattnina helgil Thoreau'd ja leidsin enese paradiisis olevat. Päevane matk Port Sydneysse toidumoona hankimiseks polnud mingi väljakutse.
Paraku oli Sissiküla kandis sääski palju, suviti ei olnud nii mõnus. Kuid kui unka-augu ette sai sääsevõrk kinnitatud, siis oli erakordne magamislaval pikutada, kuulata öösorre ja –kulle, hunte, vahel kuulis kaugelt isegi rongivilet. Noorele vanaskaudile – polnud siis veel Raudhabemete perre vastu võetud – oli see paradiis, ja jään alati Ülole tänulikuks, et ta võimaldas mulle selliseid unustamatuid Sissiküla elamusi.
Tänapäeval olen tänulik, et Raudhabemete praegune peremees otsustas oma Kotkajärve suvila meie perele müüa. Sissiküla, kuigi kutsub ikka, ei paku neid mugavusi, millega nüüdseks olen harjunud. Kõnnin aga ikka Ülo onnist mööda. Ja nüüd, kuna nii tema kui vend Vello on manalamehed, mäletan soojusega nende panust minu skautlikule kasvatusele.
Tõnu Naelapea
