Eks meil igaühel ole oma arvamus mõnel teemal. Ent kui on tegemist noorte kasvatusega, ja nende kasvatusmaa on korras, siis on abikäed olnud ajalooliselt alati olemas, isegi isiklike lahkhelide korral. Ka juhul, kui mõni juht ei talu teise juhi arvamust, neelab ta oma isikliku arvamuse alla ühiste huvide saavutamise nimel.
Kuidas muidu oleks olnud võimalik kõikide nende aastakümnete jooksul viia läbi loendamatud talgud ja laagrid, vastu võtta otsuseid (ka selliseid, mis näiteks halvavad Kanada tänapäevast ühiskonda). Eks vaid arusaamine, et teeme noorte huvides, mida vaja, toriseme saunas või toidulauas kui tarvis, kuid jätame isikliku kõrvale.
See seletab mitmeti, miks nii mitmed praeguse Toronto ühiskonna juhtisikud on tunnetanud skautliku kasvatuse mõju: ühistöö viib kaugemale kui isiklik huvi. Kotkajärve oli ja on selline paik, kus pidi langetama otsuseid, mis alati kõigile ei istunud. Ent kui otsus oli juba aastakoosoleku protokollis, siis seda ka järgiti. Seda sai näha suurlaagrites; seda sai näha ka siis, kui näiteks pärast sauna mahapõlemist ühineti selle ülesehitamiseks; ka siis, kui köögi küsimused vajasid ekspertiisi ja häid käsi, et tagada laagriajaks tasemel infrastruktuur, rääkimata toitlustamisest.
Kindlasti mäletab nii mõnigi lugeja TESSi aastapeakoosolekute aegseid teravaid küsimusi. Kuid nende ajendiks oli ühishuvi. Et kas meie lapsed või lapselapsed saaksid ikka nautida Muskoka õppe- ja mängumaad. Kuna gaidlus ja skautlus pole mitte ainult rividrill, vormid, sõlmed ja ülevaatus, vaid on peamiselt siiski selleks, kuidas rõõmsalt, lauluviis suul, õppida rahvuslikku olemist; olla ühiskonna panustav liige, armastada loodust ja toetada ligimest.
Ehk siin ongi Kotkajärve 60. juubeli tähistamise saladuse iva. Kui juba hellakesena, hunduna, pidid sõbraliku abiga sääsepilves telki püstitama, väliköögis skaudi/gaidina igale telkkonnale toitu valmistama, suurlõkkel kõiki teisi lõbustama, süda samas puperades, siis võiks arvata – ei, konstanteerida, et õpiti Kotkajärvel seda, kuidas olla suurema kogukonna osa.
Elades võõrsil, rääkides eesti keelt, kanda huvitavat nime – see kõik ei olnud lihtne 60, isegi 20 aastat tagasi. Kanadas on need olukorrad muutunud, tänapäeval ei pilguta keegi silmagi, kui on lapsel kummaline nimi. Usun aga, et need, kes käisid Kotkajärve laagrites 60 aasta jooksul, olid palju paremini ette valmistatud kui need, kelle vanemad olid valinud oma lastele inglisepärased nimed ning hoidsid neid vaka all, sissesulamise huvides.

Juubelit tähistatakse eeskava, õhtusöögi ja suurlõkkega 17. augustil; laagris ja Metsaülikoolis osalejatele on osavõtumaks sisse arvestatud. Külalistele on osavõtumaks $20. Kuid tulge kõik, kellel Kotkajärve on südames!
Tõnu Naelapea