Toekas raamat annab ülevaate matusekommete ajaloost ja tänapäevatraditsioonidest, raamatus räägitakse ka lemmikloomade matustest ja selle lõpus on ka juhend, kuidas surmast ja leinast kooliõpilastele rääkida.
Raamatuesitlusel vestles Marju Kõivupuuga ajakirjanik Raul Rebane. Vestlusest selgus, et kuigi meie matusekommete ajalugu on pikk, siis tänapäeval Eesti inimesed justkui kardaksid surma. Ei osata käituda kellegi teise surma korral ega anta ka lähedastele juhiseid, mida teha siis, kui surm ootamatult tulema peaks.
Marju Kõivupuu on pärit Võrumaalt Läti piiri lähedalt. Ta kasvas üles põliste traditsioonide keskel ja on põhjalikult uurinud Eesti ristipuid. Kadunukesele lõigati teel kalmistule rist puusse – surnu hing arvati hiljem sellesse puusse kolivat. Surnuaiapühad oli sündmus, kuhu kogunesid kõik – seal saadi kokku, jagati uudiseid ja veedeti koos aega. Tänapäeval võib kalmistutel näha üha rohkem korrastamata haudasid, paljud inimesed Eestis valivad põletusmatused ning sageli ei jõua kadunukese tuhk üldse surnuaeda, vaid puistatakse kuhugi loodusesse – tavaliselt merre või jõkke. Ka surnute mälestamine ei toimu enam surnuaiapühadel, vaid on kolinud sotsiaalmeediasse – Facebooki ja Instagrami.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.