Kas olid juba lapsena loodusest huvitatud? Missugune oli Sinu lapsepõlv ja kooliaeg?
Ma arvan, et on õige öelda, et bioloogiks saamine tuli minu juurde alateadvuslike valikute kaudu. Ma ei mäleta, et ma lapsena oleks taimeherbaariume voltinud ning unistanud teadlaseks saamisest, nii nagu stereotüüpse teadlase lapsepõlvelugu võiks kõlada. Ka polnud meie suguvõsas doktorikraadidega teadlasi ega arste, keda eeskujudeks haarata (kuigi ilmselt emal, kes on bioloogiaõpetaja kohalikus koolis, võis olla teatud mõju minu valikutes). Kasvasin üles Lõuna-Eesti metsade vahel, Setomaa piiril, väikeses isemajandavas talus, nagu 90ndate alguses Eesti maaelu ikka oli. Seega möödus kogu minu lapsepõlv looduse keskel ning sellega koos elamine on olnud minu jaoks nii loomulik, et varasemalt seda endale otseselt ei teadvustanudki. Loodus minu ümber oli ja siiani on lihtsalt loomulik minu elu osa ja olen ütlemata tänulik, et selle uurimine on saanud minu igapäevaseks tööks ja hobiks üheaegselt.
Võib-olla ütleksid paar sõna Eesti samblike kohta? Kui palju neid Eestis kasvab ja mida samblikud endast täpsemalt kujutavad. Inimesed ajavad ju üsna sageli omavahel segamini samblad ja samblikud…
Eesti keeles on sõnad „sammal“ ja „samblik“ väga sarnased ning osaliselt ka seetõttu aetakse tihti neid omavahel segi. Tegelikkuses on tegu hoopis erinevate organismidega: sammal on taim ja samblik on sümbiootiline organism, mis moodustub erilise seene (need samblikku moodustavad seened on enamasti kottseente hõimkonnast) ja mikroskoopilise rohevetika vahel. Nende seente ja vetikate omavaheline suhe on evolutsioonilises mõttes väga vana, arvatavasti olid esimesed samblikud olemas juba Permi ajastul (st ca 250 miljonit aastat tagasi). Selle pika aja jooksul on nad omavahelise suhtega niivõrd ära kohastunud, et ilma üksteiseta (st mitte sümbiootilises eluvormis) neid liike looduses praktiliselt ei kohtagi. See näitab, kui tugevad sõltuvussuhted võivad eluslooduses kujuneda ning milliseid riske ja raskusi võib see kaasa tuua nende liikide kohanemisel keskkonnamuutustega.
Kuna Eesti on pindalalt mitmete sarnase kliimaga lähinaabritega võrreldes pigem väike, siis me ei saa hiilata liikide arvu absoluutnumbritega – Eestis on natuke üle 1000 liigi samblikke (või täpsemalt – samblikke moodustavaid seeni, sest samblike nimetamine käib neid moodustava seene järgi). Samas, võrreldes Balti riikidega, võib öelda, et Eesti samblikud on hästi uuritud. Läbi ajaloo on samblike uurimine olnud Eestis tugev uurimissuund mitmete väljapaistvate teadlastega (nt pikaaegne Tartu Ülikooli professor ja akadeemik Hans Trass) ning kuigi viimastel aastatel on spetsiifiline teadustöö samblike suunal vähenenud, on veel mõned töörühmad Eesti ülikoolides, kes jätkuvalt ka samblikke uurivad.
Oled õppinud Tartu Ülikoolis bioloogiat ja hiljem täiendanud end ka välismaal – Šveitsis. Mida andis Sulle Šveitsis õppimine?
Teadlaste natuuris on olla uudishimulik ja ilmselt kehtib see ka minu kohta, sest olen alati olnud avatud uute kogemuste ja teadmiste hankimisele. Doktoriõpingute perioodil käisin ennast täiendamas Chicagos ja hiljem doktorandina ja järeldoktorina Šveitsis. Kogemused välismaal kindlasti on kasvatanud mind nii inimese kui teadlasena. Näiteks seda, kuidas on organiseeritud erinevate laborite töökorraldus, olen just enim õppinud välislaborites. Samaväärselt on bioloogile oluline õppida tundma erinevaid kooslusi, et oleks võimalik teha laiemaid ja kaugeleulatuvamaid järeldusi teadustulemustest. Lisaks kõigele kogetule ja õpitule olen äärmiselt tänulik oma Šveitsi juhendajale, kes alati nagu elav leksikon rääkis huvitavaid lugusid samblikest ning mitmetel ühistel ekskursioonidel ja väljasõitudel eri Šveitsi piirkondadesse väsimatult tutvustas erinevaid samblikke ja nende eripärasid. Ta oli ja on mulle jätkuvalt suureks eeskujuks nii mentorina kui lihtsalt inimesena.
Üha rohkem räägitakse sellest, et taimed on omavahel keerulises suhtes ning tuleb hoida erinevaid bioloogilisi kooslusi. Räägitakse ka sellest, et palju liike on väljasuremisohus. Kuidas hindad Sina eluslooduse seisundit hetkel Eestis ja mujal?
Võrreldes näiteks mitmete Lääne-Euroopa maadega on Eestis inimasustuse tihedus palju väiksem ning on jätkuvalt alles täitsa looduslikke alasid, mis suudavad ülal hoida rikkalikke ökosüsteeme ja toetada ka tundlikumate ja haruldaste liikide püsimist. Samas paneb mind kindlasti muretsema Eesti metsade seisukord, liigraie ja vanade metsade kadumine. See on viimastel aastatel ka üks aktuaalsemaid keskkonnateemasid Eestis. Ma leian, et see on ühtlasi ka laiem küsimus – me peame ühiskonnana meie keskkonnale mõjuvaid ohte paremini teadvustama ning õppima (taas)väärtustama ümbritsevat loodust. Tundub, et näiteks paljude eestlaste jaoks on männimetsas kukeseenel või marjul käimine iseenesestmõistetav. Olles ise pärit Eestimaa kagunurgast, kus metsas marjul-seenel käimine on oluline kultuuri osa, mõistan ma seda väga hästi. Šveitsis elades olin täitsa üllatunud, kui kuulsin, et teatud maakondades on lubatud puravikke korjata ainult kuu teisel pühapäeval ning kui muul ajal käisid, said kopsaka trahvi. Seega, kuigi Eestis pole veel looduslikud kooslused viimseni kadunud, on majanduslik surve ja häiringute mõju tugev ning me ei peaks võtma seda, mis meil hetkel veel on, iseenesestmõistetavana.
Vanade metsade kadumine pole ainult maastiku muutus, see puudutab otseselt konkreetseid liike ja indiviide, kes kõik nendest metsadest sõltuvad. Need mõjud ei pruugi alati olla silmaga nähtavad – siin hakkavad mängima liigi ning üksikisendi tasandi kohastumisvõime, aga ka sõltuvussuhted teiste organismidega. Näiteks samblikule, kus seen võib lausa täielikult sõltuda vetika poolt fotosünteesi abil toodetavatest suhkrutest, on mõju mitmetasandiline – nii kooselulisele vormile, st samblikule, aga ka selle üksikutele partneritele. Iga liik on eriline ning ka mõjud võivad olla hoopis erinevad.
Kuidas mõjutab kõike hetkel toimuv kliimasoojenemine?
Koosluste hävimine ja liikide kadu pole pelgalt metsakorralduslik küsimus. Rääkima peab ka kliimakriisist, sest arktiliste alade erakordselt kiire soojenemine ning ekstreemsed ilmaolud (nt kuumalained) muudes piirkondades testivad liikide kohastumuspiire samamoodi. See valdkond on üks minu praeguseid teadussuundi, kus koos Maaülikooli kolleegide ja välispartneritega uurime sammalde ja samblike stressireaktsioone ja kohastumusvõimet keskkonnamuutuste suhtes. Me võime eeldada, et eri liikidel on mõnevõrra erinev nö pagas ja arsenal muutustega toimetulekuks, kuid kui kiiresti näeme liikide väljasuremist või millisteks võiksid kujuneda tulevikukooslused, neile küsimustele loodame edasistes uuringutes vastuseid leida.
Kas oled varem Kanadas käinud? Mida ootad Kotkajärve Metsaülikoolis osalemiselt?
Minu varasemad kokkupuuted Kanadaga on olnud põgusad – 2015. a osalesin Guelphi Ülikoolis toimunud Rahvusvahelise eluslooduse triipkoodistamise konverentsil (International Barcode of Life, iBOL). See oli üks paremini korraldatud konverentse, kus olen käinud ning seal tutvusin mitmete kolleegidega, kellega tänaseni olen kontaktis. Kotkajärve Metsaülikool on kindlasti väga huvitav kogemus, mis võimaldab suhelda ja tutvuda kohalike eestlastega, aga ka lähemalt näha piirkonna loodust.
Küsis Lea Kreinin
