Loengu esimeses osas Kallas seletas, kuidas Lääne-Euroopas pärast Teist maailmasõda kujunes arusaam, et vähemusrahvustel on keelelisi ja kultuurilisi õigusi, mis kuuluvad inimõiguste juurde, ent Ida-Euroopas on vähemusrahvuste küsimus seotud pigem riikliku julgeolekuga. Need erinevad lähenemised on raskendanud Ida-Euroopa, sh. Balti riikide, vähemuste olukorra mõistmist rahvusvahelisel tasandil.
Ida-Euroopas on lisaks vähemusrahvale ja rahvusriigile mängus ka vähemusrahva isamaa, kes esitab ennast oma rahvuskaaslaste kaitsjana. Eesti puhul on see Venemaa, aga lektor tõi näiteks ka Serbia ja Ungari. Tegemist on kolmepoolse vahekorraga ning see, mis üks neist osapooltest teeb, tekitab omakorda reaktsiooni teises kahes osapooles. Pronkssõduri konflikt oli üks ere näide.
Pärast analüüsi raamistiku tutvustamist esitas Kallas hulga andmeid ja küsitluste tulemusi Eesti kohta, mh vene vähemuse keeleoskusest, suhtumisest kodumaasse, sissetulekutest, elukeskkonnast, jms. Üks andmete analüüsi tulemus oli, et eestivenelaste sissetulekud on väiksemad ning et neil on tööturul, eriti avalikus sektoris juhtival tasandil, raskem läbi lüüa. Mingit nähtavat takistust edu saavutamisele neile ette seatud pole, ent ilmselt on siiski „klaasist lagi“ ees. Sissetulekute erinevus on viinud ka elukoha segregatsiooni – edukad eestlased kolivad Lasnamäelt ära ning edukad venekeelsed Ida-Virumaalt Tallinna. Järelejäänud piirkonnad getostuvad.
Samas on ka positiivseid arenguid, nt seostavad noored eestivenelased ennast Eestiga palju tugevamini kui vanemad ja üldiselt on noorte eesti keele oskus paranenud. Kallase sõnul on murettekitav, et eestlased ja venelased on rohkem segregeeritud kui varem.
Kallase hinnangul on olukorra algpõhjus nõukogude ajast pärit koolisüsteem, kus siiamaani on eraldi vene- ja eestikeelsed koolid. Kui eesti ja vene lapsed õpiksid koos ühes eestikeelses koolis, siis tuleksid venekeelsed noored hiljem paremini toime oma karjääris. Koolisüsteemi reformimine aitaks Eesti ühiskonna lõimumist, tugevdades seekaudu vabariigi julgeolekut. Kõneleja sõnul pole senised valitsused julgenud koolisüsteemi muuta, sest kardavad häälekate kriitikute vastasseisu ning see oli üks põhjus, miks Kallas asutas oma erakonna Eesti 200.
Valgustavale, sisutihedale ja selgelt esitatud ettekandele järgnes elav arutelu. Enamik kuulajaskonnast olid eestlased, kuigi kohal olid ka mõned ülikooli õppejõud ja tudengid, k.a. professor Donna Orwin, Slaavi osakonna juhataja, kelle alla kuulub ka eesti keele õpe. Publiku huvi oli suur – esitati palju küsimusi ja omapoolseid tähelepanekuid. Kuulajad olid tänulikud, et Kristina Kallas seletas lahti empiiriliste andmete ja enda praktiliste kogemuste najal keerulise ja tundliku küsimuse, milles valitsevad paljud eelarvamused.
Andres Kasekamp, Toronto
