Aga seda vana raamatut loeti ikke oolega, sest Eedi oli väärt kirjamees. Just ilda aegu tuli seitungites uudis läbi, kuda üks mees oli seda ligi seitsekümmend aastat lugend. Oli Talina raamatukogust laenand, kui veel noor poiss oli, aga tagasi ei viind, sest kohe perast laenamist äävitati suur jagu Talinat ära. Ülevalt visati pommisi alla ja meie pealinnakene põles nigu küünal. Ulka ilmasüita inimesi sai surma ja meie rahva jaoks on ühessas märts ikke veel suur leinapäev.
Eks raamatukogu sai kah kannatada ja noor laenaja arvas, et polegi enam kohta, kuhu raamat tagasi viia. Aga nüüd tuli välja, et on. Et pomm kukkus pääle küll, aga peris ära ei lõhkund seda oonet. Tehti korda ja raamatukogu töötab edesi. Poiss on vahepeal vanaks meheks saand ja viis nüid raamatu tagasi. Ivake iljaks jäi, aga trahvi talle ei tehtud, sest tegu oli ausa arusaamatusega.
Aga vat mis selle loo kaudu välja tuli. Meie oleme sellest Talina äävitamisest iga aasta kõneld ja oma lehtedes kirjutand, aga Kanadamaa ja teiste kenade lääneriikide seitungid olid vakka nigu sead kartulis. Et ühe tillukese riigi pealinn ära lõhutasse ja tuhanded tapetasse, see pole miski uudis, see ei uuvita kedagi. Aga et keski ühe raamatu tagasi viimisega nii kaua viivitab, see on suur uudis, see pannasse otsekohe lehte.
Ma lugesin seda suurt uudist oma silmaga Toronto Päiksest, mida Kata mulle iga ommuku nuka pealt kastist tuppa toob. Ja siis ma sain veel ulka maad targemaks. Vata kui see perisuudis on juba kirja pandud, see iline tagasiviimine, siis peab ju kasvai mokaotsast põhjust kah nimetama. Oligi selge sõnaga kirjas, et saksalsed sunnikud olid Talina neljakümne neljanda aasta märtsikuus ära lõhkund. Kassa ing kujutad ette! Mina loll olin kõik need aastad seda venelaste süiks ajand ja ega mina üksi, teised ajasid sedasama joru.
Kurjavaimu saksmannid! Vai nii kavalad, et pilluvad pommid selle linna peale, kus nad ise elavad ja mida valitsevad, et saaks aga ausaid venelasi mustata. Kahju, et mõni pomm Litsmannile lagipähe ei kukkunud. Noh, nüid on siis lõpuks ometi asi selge. Oleks ju selle aja peale võind teada, et selles viimases sõjas olid sakslased ainukesed irmutised, kes punaseid inglikesi kiusasid. Nende läänepoolseid liitlasi kah muidugi.
Aitüma Päiksele, mis ikke idast tõuseb.
Kargu Karla
