Seda päeva on ikka meeles peetud, kuid viimase nelja aasta jooksul on märtsiküüditamise päeva meenutamine saanud tänu eraalgatusliku MTÜ Tulipisar üleskutsele tähelepanu paljudes kohtades üle maailma – kus iganes eestlaste kogukondi leidub.
Torontos on mälestusküünalde süütamise aktsiooni võtnud oma südameasjaks EV Aupeakonsulaat ja Toronto Eesti Maja. Sel aastal osales selle Eesti ajaloos olulise päeva meenutamisel ka TES Täienduskeskooli ja –gümnaasiumi pere.
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas rääkis leinapäevast ja selle tähendusest pikemalt.
“….Paastumaarjapäev, 25. märts 1949 on üks mustades värvides leinapäevi – justkui halvaendelisena kõlab, kui keegi heatahtlikult ütleb Sulle, et ta soovib küüti pakkuda. 1941. a sündmuste mälestustes vaevalt julges eestlane enam seda sõna kasutada. Ometigi on sõna ürgeestilik – küütima tähendab sõidutama; küüditama aga hoopiski mitte lihtsalt sõidutamist, vaid vägivaldselt oma kodust ümber asustamist, sunniviisil sõidutamist…
… Juba 24. märtsi õhtul olid endistesse vallamajadesse – uues mõistes külanõukogudusse, koolimajadesse kogunenud kurjuseväelased – nõukogude okupatsioonivägede sõdurid ja ohvitserid. Aga mitte ainult, ka meie oma rahva karjeristidest uue võimu teenrid. Küüditamine toimus, aga eesti rahvusest pealekaebajate pealekaebamiste alusel, oma maad ja rahvast hästitundvate reeturite juudaliku arveametniku täpsusega koostatud nimekirjade alusel…
…Ajalooraamatusse on niisugused sündmused kirjutatud küüditamisena. Varahommikul koos uue päeva algust kuulutava kuke kiremisega kõlas ootamatu koputus ligi 7500 eesti perekonna uksele, anti aega tund asjade kokkupanemiseks ja siis viidi küüditatavad, lastest eakate inimesteni, rongijaamadesse, Pukka, Jõgevale, kus inimesed aeti loomavagunitesse ja küüt Siberisse algas…
…Kohale jõudes puudusid eluks vajalikud elamistingimused. Vaid maaeestlase eluks ettevalmistus, aga ka Siberi venelaste südames kantud jumalakartlikkus ja vastutulelikkus aitasid jääda ellu. Paljud hukkusid külma, nälga, haigustesse, õnnetustesse esimestel aastatel, sest stalinliku kurjuseväe korraldatud sund-ellujäämiskursus osutus väljakannatamatuks. Küüditatuid oli 7552 perekonda ehk 20 702 isikut, kellest 15 protsenti ei jõudnud enam tagasi Eestimaale…
…Kui teekond Siberisse oli kurjuse impeeriumi bürokraatia poolt perfektselt organiseeritud, siis tagasitulek võttis aega. Esimesed jõudsid koju 1954. aastal viimased alles 1964. Muudetuna, aastaid kaotanuna, kodu kaotanuna.
… Üks rahvas on püsiv ja kestev siis, kui ta oma aja lugu tunneb, hoiab seda mäletab ja sellest õpib. Meil ei maksa häbeneda kurbust, ega karta jagada mõtteid kannatusest, kui kannatuse aastad on meie oma lugu.
… Täna süüdati mälestuseks küünlad paljudes Eestimaa paikades, ka siin Toronto Eesti Majas. Selle märgiks, et mõtleme koos, et oleme neil rasketel kannatuspäevadel üks, üks Eesti Rahvas. See on meie valu päev.
…Meie president pööras Twitteris maailma tähelepanu sellele, et kurjuse impeeriumi õigusjärglaseks kuulutanud Venemaa pole tänini võtnud vastutust meie rahva vastu korda saadetud kuritegude eest.
Headusele ja Loojale lootuse pannes ei saa me andeks anda, kui valuvalmistaja pole meilt andeks palunud. Iga andeksandmise ja andestamise eelduseks on andekspalumine – oma süü tunnistamine, kahetsus ja süü hüvitamine. Alles siis võib järgneda andeksandmine. Kas ka leppimine, sest maailmas on olemas kurjust ja millele saab anda andeks anda vaid Looja. Seni, kuni pole andekspalumist, jäävad meie rahva hingehaavad, jäävad armid iga eestlase südamesse. Loojale lootuse pannes me usume, et kord on ka andeksandmine…”
Õpetaja Kadaka sõnavõtu lõpetas ühine vaikne, aga väga kõnekas püstiseisu-mälestusminut.
Täiendusgümnaasiumi õpilased Erik Kadai, Emilie Tamtik ja Tomas Vilde esitasid meeleoluga sobivaid Leelo Tungla ja Hando Runneli värsse, mida täiendas sama klass õpilase Krista Tamme esitatud klaveripala. Muusikalises osas jätkasid päeva meeleolu edasikandmist Anna Igosheva kalvberil ja Riho Sinisalu, kes end kitarril saates esitas omaloomingulise laulu, mis kantud mõtetest oma vanavanemaile.
Koos meenutades oma rahva AJA LUGU jääb see elavaks.
Fotogalerii – Fotod Eesti Elu
