Oli Talinasse perale kah jõud, istund süitu näoga ratastoolis, et oh mis nüid mina, aga teadjamad inimesed olid tähele pand, et vanamehel oli taktikepi ots tagataskust välja paist. Igavene sniiki gai. Noh, jõudu talle, eks igaüks saa aru, et ma kõnelen puhtast kadedusest.
Aga oleks asi sellega jäänd. Nüid tuleb välja, et meie seitungi poss läheb kah minema ja jätab veiksed kritselkulid omapead. Poss ei pea ju luba küsima, tema muutkui läheb ja asi nudi. Teie muidugi arvate, et mis meil nüid viga – kui kass kodust ära, siis iirtel pidu. Aga vot ei ole. Seitungi tegemise juures on nii, et kui kassi pole kodus, peavad iired tema töö kah ära tegema. Tuleb õppida näuguma, nurru lööma, koera nina küinistama, mulda peale kraapima ja… No ühesõnaga kõik kassi tööd peale iirte püidmise peavad selgeks saama.
Kata kaes üle minu õla, kuda ma oma kurba saatust kirun, ja ega tema juba sind õpetamata jäta. Kähvas kohe, et mis sa vanamees jaurad, kuna te seal seitungitares kassi ja iirt mängind olete. Teil ikke rohkem köievedu, kus kõik sikutavad ühes suunas ja poss pole mitte ülemus, vaid ankrumees viimases otsas. Vai esimeses, oleneb, kummalt poolt kaed.
Kassa tead, mul akkas natuke äbi oma eelmisest jutust. Eks ta sedasi ikke ole jah ja meil pole possi minekust muud ullu midagi kui et tuleb natuke kõvemini tirida. Oleks mõisa köis, siis ütleks, et las lohiseb, aga nüid…
Aga kui on köievedu, siis peab ju vastane kah olema. Eks see vastane ole vist kohaliku eestikeelse kirjasõna puudus. Kuripatt, sellele vaenlasele teeme säru, katkestame kasvai naba paigast!
Kargu Karla
