Tegelik jõukatsumine toimub hoopis osariikide tasemel, väidavad ultrakonservatiivid. Ja sellel tandril on neil näidata märkimisväärset edu.
Kaks organisatsiooni – State Policy Network (SPN) ja American Legislative Exchange Council (ALEC) — teevad kõik, et suunata osariikide seadusandlust nii parempoolseks kui võimalik. SPN loetleb ultraparempoolsete saavutusi: Michigani osariigi parlament hääletas hiljuti selle poolt, et ametiühingud ei saa nõuda liikmemaksu. Niinimetatud „right-to-work” seadused kehtivad nüüd kahekümne neljas osariigis.
„Right-to-work” fraas kõlab nagu oleks tegemist tööliste suhtes hea asjaga, kuid tegelikult tähendab see ametiühingute pärssimist, palkade vähendamist. RTW sai alguse USA lõunaosariikidest. Juba aastakümneid tagasi alustasid nad edukat kampaaniat tööstuse dislotseerimiseks kõrgemapalgalistest põhjapoolsetest osariikidest märgatavalt madalamapalgalistesse lõunaosariikidesse. Nüüd on RTW võiduteel endistes ametiühinguid soosivates osariikides nagu Michigan. SPN'i siht on RTW juurutada kõikides osariikides.
Tänu hästi rahastatud osariikide parlamentide valimiskampaaniatele saavutas Grand Old Party enamuse kolmekümnes. Veelgi enam, kahekümne viies osariigis kontrollib GOP nii kuberneri ametit kui ka parlamente. Kaheksas osariigis on vabariiklaste kontrolli all ka osariigi ülemkohus. Pärast 2008. a valimisi oli GOP täieliku kontrolli all ainult üheksa osariiki – kõik lõunaosariigid, mis ütlesid ei Demokraatlikule parteile, kui see omal ajal astus välja kodanikuõiguste eest.
SPN saatis hiljuti tosina lehekülje pikkuse kirja, mis taotleb rahalist toetust, loetledes GOP saavutusi osariikide tasemel. Kohtuprotsessid Obamacare'i tühistamiseks, võidud kooliõpetajate ametiühingute üle, RTW levi. Tulumaksureform, mis on senini jooksnud liiva föderaaltasemel, teeb edusamme osariikides. Kuberner Bobby Jindal tahab Louisianas kaotada kõik tulumaksud ja katta riigi kulud tarbimise maksustamisega, nii nagu see toimub naaberriigis Texases. Sama plaanitakse North Carolinas ja Nebraskas. Oklahomas, kus see plaan kukkus parlamendis läbi möödunud aastal, proovitakse seda läbi viia nüüd juba vabariiklaste kontrolli all olevas parlamendis. Kõik toimub vabaduse nimel. Suur osa SPNi tegevusest on pühendatud pingutustele „to develop a compelling, emotional, values-based messaging strategy that wins over hearts and minds in the cause of freedom.”
ALEC ühendab osariikide parlamentide liikmeid, valdavas enamuses vabariiklased, ja suuri korporatsioone. Erasektori liikmeid on üle kahesaja, liikmemaks on $7000-25,000, olenevalt firma suurusest. Osariikide parlamentidest on liikmeid 2000, liikmemaksuga $50. Aastal 2010 oli eelarve 7 miljonit dollarit, tänu suurfirmadele, kes andsid suuri lisatoetusi. ALEC töötab välja näidisseadusandlust, mida osariikide seaduseandjad kopeerivad ja oma parlamentidele esitavad. Ärisõbralike mudelseaduste arve on peaaegu tuhat.Veel enamgi, osariikide seadusandjad teevad lobitööd, kuluaaripoliitikat erihuvide heaks, mis esindavad ärihuvisid ja on ühiskondlikust vaatepunktist väga konservatiivsed. Hiljuti pakkus ALEC näidisseadust, mille sponsor on ExxonMobil, mis väidetavalt avalikustas kemikaalide nimistu, mida kasutatakse „fracking” meetodit rakendavates gaasi- ja naftapuurkaevudes. Seadus on menetluses viie osariigi parlamendis. Seda esitatakse kui võitu tarbijate heaks, kes muretsevad joogivee saastamise üle. Tegelikult on seaduseelnõus piisavalt obskuurseid sätteid, mis lubavad energiafirmadel teatud vedelikkude sisu mitte avalikustada, kuna need on ärisaladused.
Föderaaltasemel kestab patiseis edasi. Esindajatekoda on vabariiklaste käes. Seal on demokraadid võimetud. Senatis on vähemuses olevatel vabariiklastel aga võimalused rakendada keerulisi parlamentaarseid reegleid, et pärssida demokraatliku enamuse initsiatiive. Poliitilist edu on kergem saavutada osariikide tasemel. Kohalikest valimistest osavõtt on võrdlemisi leige. Pealegi keskendub meedia „suurele” poliitikale, jättes kohalike poliitikute tegemised valgustamata. Vähema rahaga saab tugevasti mõjutada avalikku arvamust, toetada „oma” kandidaate ja nende kaudu omakorda omale soodsat seadusandlust lansseerida.
Selles loos on omajagu irooniat. Ameerika progressiivne ajastu, mis kestis umbes 30 aastat alates a 1890, sai alguse osariikidest. Eriti aktiivne reformide juurutamisel oli Wisconsini senaator Robert M. Lafollette, sen. Üleriigilisel tasemel võitles korruptsiooni ja monopolide vastu president Theodore Roosevelt. Autotööstur Henry Ford šokeeris ärimaailma, kui ta hakkas maksma Fordi vabrikutöölistele viis dollarit päevas. Progressiivsest ajastust on pärit sotsiaalkindlustuse areng Ameerikas. Möödunud sajandi '70ndatest alates on ülikonservatiivne poliitika, mis vaba turumajanduse lipu all püüab lahti saada igasugusest riiklikust regulatsioonist ja sotsiaalkindlustusest, saavutanud edu ka nendes osariikides, kus progressiivne ajastu omal ajal algas.
Ago Ambre
