Kogu iseseisvuse osalise taastamise ajal on riigivõim peaaegu ilma põhjendusi esitamata: okupatsioonieelset aega ning Saksa mundris punaarmee tagasi tulemist takistavat võitlust halvustanud; Pätsi ja Laidoneri reeturiteks tembeldanud; vaikivat ajastut Eesti iseseisvuse kaotamise põhjuseks pidanud. Need, kes septembris 1939 arutasid, kuidas suhtuda NL baaside nõudmisse, mis väga üheselt mõistetavalt oli esitatud pärast Eesti idapiiri lähistele toodud 160 000 punaarmeelase kohalejõudmist, teadsid väga hästi: kuivõrd solvavaks said tolleaegsed NL vägede sõdurid pidada Vabadussõjas lüüasaamist; et kommunistlik maailmavaade õigustas kõigi „rahvavaenlaste” armuta hävitamist; et ägeda vastupanu puhul oleks tsiviilelanikke massiliselt vägistatud ja sadistlikult mõrvatud. Igati õigustatult otsustati relvastatud vastupanust loobuda. Pealegi tunnistas NL baaside lepingus Tartu rahulepingu pädevust ja lubas sõjaohu möödudes oma väed Eestist välja viia. Tagantjärele tarkusena teame, et Roosevelt ja Churchill austasid NLi ausa liitlasena ja jätsid isegi Euroopa „vabastamise au” NL-le. Niisamuti võisid baaside lepingu allkirjastajad pidada NLi lubaduste täitjaks. Mõned Tartu rahulepingus määratud kohustused olid ju täidetud.
Iseenesest mõistetav peaks olema, et kui Toompeal oleksid jätkunud erakondade vahelised „lehmakauplemised”, poleks see näiliselt demokraatlik jõud suutnud välistada Eesti okupeerimist. Vaikiv ajastu ei saanud olla Eesti okupeerimise põhjus – selleks oli NL kindel soov. Pole põhjust kahelda, et Eesti sõjalise vastupanu võimalust ja tagajärgi ei arutanud mitte ainult Päts ja Laidoner, vaid nad arutasid seda terve rea teiste toonaste oluliste isikutega. Tõenäoselt järeldati sedagi, et NL saab lavastada Eesti sõja alustajaks ja sellega tühistab Eestile ülimalt olulise Tartu rahulepingu, mis praegugi veel kehtib ja mille alusel Eestil on õigus okupatsioonieelne Eesti Vabariik taastada. President Pätsi ja kindral Laidoneri reeturiteks tembeldada on kohatu neil, kes Eesti kõrgema tasandi esindajatena on mitmel juhul toiminud, nagu NL okupatsiooni poleks olnudki.
President Pätsi ja kindral Laidoneri „kuriteo” uurijatel on jäänud justkui märkamata, et Eestil on olnud õigus NL õigusjärglaselt nõuda okupatsiooni kahjude heastamist, et see nõue on tänaseni esitamata jäetud ning et seda pole ilmselt mitte ükski võimul olija, võimu toetav uuriv ajakirjanik või ajaloolane riigireetmiseks pidanud. Või ei ole ükski eespool nimetatutest suutnud tajuda, et okupatsioon kestis peaaegu pool sajandit ning sellega: hävitati Eesti põllumajandus ja väga aktiivne kogu riiki hõlmav maaelu; toimus sihikindel venestamine, suurenes perevägivald, joomine, riigivara varastamine; kadus sõna- ja reisimise vabadus; toimus majanduselus tugev taandareng; Siberisse küüditati nälgima ja surema mitukümmend tuhat süütut inimest – mehed ühte, nende naised ja lapsed teise ääretult ebainimlikku orjalaagrisse; hukati palju süütuid inimesi, sh kooliõpilasi, kes viisid lilli lõhutud Vabadussõja ausammaste asemetele; reostati loodust ja muudeti eestlase hinge.
„Reeturliku vaikiva ajastuga” seondub küsimus miks ja millal liitus aateliste Vabadussõjas osalenutega suur hulk lärmakaid, muudatusi nõudvaid isikuid, kes polnud Vabadussõjas võidelnud? Väga tõenäoseks võib pidada NL agentide olemist lärmakate vapside hulgas ning et nende kavad võisid ette näha, kuidas vabadussõjalased kõrvaldada pärast seda, kui rahvas on vapsid legitiimselt võimule hääletanud. Minu oletus võib ekslik olla, kuid Venemaa soov eestlasi ja eestlaste maa endale saada on üle 270 aasta kestnud.
Konstantin Pätsil kas oli andmeid või ta poliitilised teadmised ja oletused võimaldasid järeldada, et kui vapsid oma põhiseaduse alusel riiki juhtima pääsevad, siis on ka eestimeelseil vapsidel võimalus oma võimu diktaatorlikult rakendada. Majanduslikult raskes olukorras olnutena võisid vapsid näha, et Saksamaal hakkas natside võimule tuleku tagajärjel elu järjest paremaks minema. Ja nii oleks vapsidki võinud eestlaste elu paremaks muutmist lubades Saksamaa eeskujul valitsema hakata. Takistamaks vapsidel seda teha, tuli Pätsil koos Laidoneri ja Selteriga võim üle võtta, sest ilma selleta oleks hiljuti loodud riigi edasikestmine võinud lõppeda. Võimu ülevõtmise järgselt asuti uut demokraatlikumat põhiseadust koostama. Selle vastuvõtmine toimus jaanuaris 1938.
Paar osundust 04.01.1938 ilmunud päevalehes „News Chronicle” ilmselt selgitab palju paremini tollast olukorda, kui seda on teinud need, kes Eesti iseseisvuse pooleldi taastamist on õigeks pidanud. Eesti olukorda pikemalt analüüsinud ja eestlastega kohtunud ajakirjanik kirjutas siis: „Hääletajate ülekaalukas enamus tervitas „diktaatorliku parlamendi” valitsemisele lõpu tegemist ning selle asendamist riigipea diktatuuriga. Eestil oli oma „füürer”. Eesti õnneks riigipea oli, ja on, oma südames demokraat: Konstantin Päts – president ja peaminister ühes isikus.”
„News Chronicle” ajakirjaniku hinnangut Pätsi kohta võib täiesti õigustatuks pidada. Seda õigustust kinnitab rahva lugupidamine Pätsi ja Laidoneri vastu vaikiva ajastu lõpu ja Eesti teistkordse okupeerimise vahelisel ajal ning ka paguluses, kuhu sügisel 1944 oli siirdunud 80 000 isikut. Et Pätsil ja Laidoneril polnud diktaatorlikke isikuomadusi, kinnitavad ka nende tegevused ja ütlemised vaikiva ajastu kestel. Rahvas, välja arvatud vähesed radikaaldemokraadid, kes põhimõtteliselt ei talunud, igati õigustatult, sõnavabaduse piiramist, said vaikival ajastul rahulikult ja tulusalt tööd teha. „News Chronicle” kohaselt „Aastal 1937 riigi kogutoodang jõudis rekord kõrgusele. Viimaste aastate kestel on riigi eelarve olnud tasakaalus ja 1931 aastast tänaseni ( s.t 1938) Eesti kaubavahetus on rohkem kui kahekordistunud.” Kui rahvaküsitluste teel oleks pärast 1934. aastat (st vaikival ajastul) küsitud hinnangut, millises Eestis nad tahavad elada, siis oleks suurearvuline enamus tõenäoselt kinnitanud, et nad tahavad elada Eestis, kus „Päts on president ja Laidoner juhatab väge.” Julgen seda rahva kinnitust tõepäraseks pidada, sest pärast juunit 1940 polnud peale veendunud kommunistide vist kedagi, kes iseseisvuse aega oleks mingil põhjusel tahtnud halvustada.
Miks on siis viimase 25 aasta vältel olnud vaja okupatsioonieelses Eestis tehtut ja olnut halvustada ning 60 000 mehe aastal 1944 Punaarmee vastu võitlemine olematuks vaikida? Kas selleks, et Eesti saaks kiiremini muutuda ELi soovide kohaseks kaherahvuseliseks ja kakskeelseks riigiks?
Kui täna Päts oleks president ja Laidoner juhataks väge, siis genotsiidi teostajaid rahvusvähemuseks tõenäoselt ei peetaks ning vähemuste soove enamuse omadest ülimuslikumaks ei seadustataks. Eestlased elaksid vana-vaarisa ja -ema moodi ja Eestisse legaalselt tulnud teiste rahvuste liikmed peaksid oma tegemiste ja ütlemistega põlisrahva lugupidamise teenima – selline oli olukord enne, kui ÜRO ja EL hakkasid 1948. a avaldatud inimõigusi täiendama nõuetega, mis võimaldaksid ühiskonda „rikastavate” suundumustega isikute intiimelu avalikult elada, ilma et enamuses olijatest keegi seda olemist mõne vandesõnaga ei kommenteeriks. ÜRO ja EL on justkui veendunud, et kui vähemusi mitte ainult ei diskrimineerita, vaid kui neid ka ühiskonna eeskujuks seatakse, siis on maailmas ja Euroopas kõik hästi korras. Et inimõigused kehtivad ka põlisrahvaste kohta, seda ei olegi ÜRO ja EL mõne ülddeklaratsiooni täiendusega kinnitanud.
Kindlasti väärivad mälestusmärkidega meelespidamist Eesti Vabariigi loojad, Tartu rahulepingu sõlmijad ning parlamentaarse valitsemiskorra püsima jäämise tagajad – ka siis, kui olukorrast olenevalt on olnud vaja lühikeseks ajaks väga ägedaks läinud masside juhtide ettevõtmisi ohjeldada. Meie iseseisvuse taastajatel ei peaks olema kõige vähematki õigust hukka mõista neid, kes olid Eesti Vabariigi loonud ja seda kuni okupeerimiseni aastal 1940 juhtinud – ükskõik, mis puudulikes või eesmärkide kohaselt vormistatud NL arhiivide dokumentides ei oleks talletatud. Vaikival ajastul said kannatada vähesed liiga ägedalt muudatusi teha tahtjad, kuid rahvusvahelisel ühiskonnal puudus põhjus Eesti diktaatorlike riikide nimekirja panemiseks. Vaikiva ajastu tekitamise tingis olukord, mitte Pätsi ja Laidoneri soov diktaatorid olla. Isegi võõrad on mõistnud, et nad seda ei tahtnud olla.
Harri Kivilo
