Olen aeg-ajalt kohanud mehi, kes on vihased, et me 1939. aasta sügisel ei osutanud sõjalist vastupanu. Saan nendest meestest aru, nad on traumeeritud – kannatanud vägivalda, kaotanud vangilaagris mõne lähedase. Nad ütlevad: me ei hakanud vastu, aga vangi pandi meid ikka tuhandete kaupa!
See on tõsi. Aga kui me oleksime sõdinud vapralt, n-ö viimse meheni, kas siis oleks läinud paremini? Siis oleksime olnud vaenlase maa. Paremas eas mehi oleks vähe alles jäänud, eesti naised jäänuks Vene sõduritele. Missugune olnuks siis väljavaade viis aastakümmet hiljem puhkevale „laulvale revolutsioonile“? Kuidas sündinuks need, kes aastal 1988 kogunesid Lauluväljakule?
Jah, selline sõda aidanuks meil säilitada selgroogu. Aga kui palju oleks sellest olnud kasu 20. sajandi viimasel veerandil?
Kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt on kirjutanud: Päts ei saanud teha Churchilli. Peaminister Winston Churchill pidas 1940. aasta kevadel Briti parlamendis legendaarse kõne, milles kuulutas – hakkame igal juhul vastu! Inglastel polnud vajadust hakata vastu Stalinile. Neid ähvardas Hitler. Kuid Briti impeerium ei olnud võrreldav Eesti Vabariigiga! Inglaste sõda sakslaste vastu oli võitlus üks-ühele. Eestlaste sõda venelaste vastu olnuks võitlus üks saja vastu. Jah, selline sõda aidanuks meil säilitada selgroogu. Aga kui palju oleks sellest olnud kasu 20. sajandi viimasel veerandil?
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
