Järjest rohkem inimesi kannab silmaklaasisi, aga mõni on nisuke juurikas kah, et jookseb kasvai peaga vasta puud, aga prilli ninale ei pane. Noh, igaühe oma asi.
Mul oli noorest peast üks sõber, kes akkas meremeheks. Tahtis ilma näha ja läks ookeaani peale madruseks. Kui meresõitude vahel kodukanti käima tuli, siis oli tal alati uvitavaid juttusi kõnelda. Ega meie aru saand, kui palju neis juttudes tõtt oli vai kui palju ta juurde luiskas, aga kena oli neid kuulata.
Tema kõneles oma laeva kaptenist, kes oli vana merekaru, aga kel kah silm enam ästi ei seletand. Poisid olid laevas talle vigurit teind, pand täi pinokli klaasi vahele ja kutsund kapteniärra reelingu manu, et kas sa vana oled nisukest asja enne näind. Kapten võtt pikksilma, vaadand sisse ja õigand kõva äälega: “No on ikke ullud, tõmbavad kuue paari aerudega keset Põhja merd!”
Ega mu sõbra Kusta isa parem old. Ta veel elas, kui venelased meile esimest korda sisse tulid ja saksmannidega sõda pidama akkasid. Tuli sõja alguses üks ommuku õue, võeras lennuk tiirles maja kohal. Vanamees tõstis käe päikese varjuks silme juurde, tunnistas ja ütles: “Näe, audund kull, sabaroots paljas!” Aga äkiste sööstis kull alla, aga mitte kanakarja ulka, vaid andis kuulipritsist valangu ja kündis pool õuemuru ülesse. Vat siis oli vanamehel kiire minek tahakambri prilli otsima.
Teatsa, pole mitte võimata, et see üle Ukrainamaa lennand lennuki allatulistamine on kah lihtsalt üks suur arusaamatus. Ivan tuli õuele ja nägi Ukraina kohal audund kulli. Ea südamega nigu ta on, akkas naabri tibudest kahju ja kohe jooksis tuppa kaherautset krabama. Noh, ämaras toas juhtus aavlipüssi asemel moodne suurestükk pihku, pani paugu ära ja oligi pahandus käes. Nüid tehasse tühjast asjast rahvusvaheline kandaal. Kõike võib juhtuda, kui tuba pime ja prilli netu.
Kargu Karla
