Heaoluriikides on aga juba mõnda aega olnud tunda apaatsust, ei osaleta valimistel nii, nagu kodanikukohustus nõuab. See aga ei anna kasvavale rahulolematusele vaba voli seadusi murda, eriti kui on tegemist avalike protestidega, mis ei ole suunatud oma riigi otsustega.
Sest see on ju osa demokraatiast: sõnavabadus, arvamuse esitamine.
Aastaid on Põhja-Ameerikas demonstreeritud, eriti vägivalla vastu. Mitte ainult sõdade, milles osalesid USA või Kanada väed, kas otseselt nagu Koreas ja Vietnamis kommunismivastases ideoloogiliselt suunatud või rahukaitsjatena usuvahelistes sõdades, nagu puhkesid Jugoslaavias, vaid ka terrorismi vastu. Kuid kuidas otsustab võõrsil elav tavakodanik, mis on ühe kauge rahva huvide kaitse? Eriti multikultuurses vabas maailmas, kus sulatuspoti loomise lootus toob esile pigem kohalikke konflikte kui rahu. Sest see on ju osa demokraatiast: sõnavabadus, arvamuse esitamine.
Kired on teadagi ülipalavad järjekordse Iisraeli ja Palestiina riiki nõudvate vahelise sõja tõttu. Ning kui riigis, millele pole üle kahe sajandi olnud väljakuulutatud soda, elavad inimesed, kelle juured või sümpaatiad on sõdivatega, siis lahmatavad leeki sõnasõjad. Protestide näol, mis kiiresti peavoolumeedias koguvad jõudu, emotsioonid valitsevad.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
