Kevad on tänavu visa tulema. Pidupäeva taevas oli pilvine, üksikud vihmahood ja ebasõbralikud tuuleiilid tervitasid saabujaid. Ometi kogunes neid Eesti Kodu kaitsva katuse alla kenake hulk. Algas sobiva istekoha otsimine, laudkondade moodustamine ja üksteise uudistamine: ah sina ka, ja tuttav tema, ja esiotsa võõrana tundunud kolmas, kes lähemal vaatlemisel omaseks sai.
Peakorraldaja Maimu Mölder lausus päevakohased tervitussõnad, juhtides tähelepanu välja jagatud laululehtede tagaküljele, kus Frank Sinatra kunagise leivanumbri tekst Heldur Karmo eestinduses ära toodud. Ikka selleks, et lähema paari tunni vältel meie omad elatanud sinatrad oma noort hinge saaksid esile tuua.
Photo gallery
Fotod: Maimu Mölder
Tühja kõhuga sellist projekti juba läbi ei vii. Eneke Mirka võileivatehase mitmepalgelised tooted meelitasid, Erika Jõgi pirukavaagen ja aromaatiline kohvikann andsid hoogu. Mõlemale lasti innukalt aadrit, hetkeks meenus reporterile sõduripõlve pila: terves kehas terve vaim ja terves kõhus terve sai. Jah, ka kringel ei puudunud kevadiselt pidulaualt.
Maiustamisse tekkis paus, kui Liina Purje-Lepik lõi kitarril paar ettevalmistavat akordi ja seejärel tuletas kokkutulnuile sõbralikult meelde, et oleks viisakas kulinaarsed naudingud auditiivses vääringus kinni maksta (sing for your supper). Ta ei võtnud vaevaks oma ettepanekut hääletusele panna ega jäänud võimalikke vastuväiteid ootama, vaid pani aga pilli hüüdemaie, kuusi keelta kaikumaie. Helitulva rünnakule on võimatu vastu panna, sel on nakatav mõju.
Laul tõusis linnutiivul, käsikäes käidi kraavikaldal varsakapju imetlemas, vaadeldi vilkuvat tähekest, saadeti igatsevaid pilke kuldrannakese suunas, õõtsuti kiigel (üle võlli ajajaid ei leidunud) ja peeti koos muti-onuga tema muldses häärberis pilla-palla pillerkaari. Ühisel nõul ja jõul rühiti laululehe tagaküljeni, kus kitarr palus puhkust ja elektroonika võttis juhtimise üle.
Seinal seni tummalt konutanud tele-ekraan köhis hääle puhtaks ja ärkas ellu. Maimu tegi oma maagilisest puldist paar klõpsu ja peibutas ekraanile kadunud maestro Eri Klasi, kes mingi tähtpäeva puhul eesti keeles Sinatrat matkis, Ivo Linna tagant utsitamas. Asja mõte oli see laul korra läbi kuulata ja siis asuda omakorda maestrot matkima. Mõte oli hea, kuid laulu kuulates ja laululehte jälgides ilmnes, et Eri Klas oli küll omaks tunnistanud sinatraliku viisi, kuid mitte karmolikku teksti, tal oli teistsugune tõlge. Kui siis torontolaste kord oli oma noori hingi helisema panna, oleks reporter soovinud katsetuse tulemust kaugusest kuulata. Üldist meeleolu see ei rikkunud. Oli tuldud lõbusat pärastlõunat veetma ja parimat lõbu saab enda arvel.
Maimul ja Erikal olid mõningad teated möödunud tegevuse ja eelseisva kohta, siis ilmus kuskilt välja kimp valgeid roose, mida Maimu asus jagama tänusõnadega huulil ja koosoliljate heakskiitva aplausi saatel. Lilleõie said toitluskorraldajad Eneke ja Erika, helivõlur Liina ja kohapealne abimees Ester Mandra. Üks ulatati reporterile avansiks positiivse kirjutise eest. Õnneõhinas ei märganud, kas üks ikka Maimule endale ka jäi. Ära teeninud oli ta selle vähimagi kahtluseta.
Enne lahkumist puhuti ekraanile seinal uuesti elu sisse. Seekord tegi end nähtavaks-kuuldavaks eurovisioonil tippu jõudnud staar Tommy Cash, kes meelitas mitmed auväärsed daamid ja härrad moodsas rütmis kaasa õõtsuma. Noor hing võib ka ihule ergutavalt mõjuda.
Jutu võiks ära lõpetada, kuid roosiõis on välja lunastamata. Kui soovitakse midagi positiivset, siis olgem positiivsed. Pange tähele – Maimu ei palunud reporterit üritusest hästi ega kiitvalt kirjutada, vaid positiivselt. Paaris leebelt kriitilises sõnas ei ole midagi negatiivset, eriti kui mõni kitsaskoht on hõlpsasti kõrvaldatav. Kõigepealt andis tunda mikrofoni puudumine. Saal on küll väike, kuid koosviibijad olid üldiselt eas, kus kuulmismeele nürinemist enam ei häbeneta. Kui midagi räägitakse, siis tahaks seda ka kuulda ja kuuldust aru saada.
Eestlased nimetavad end õigusega laulurahvaks ja see ei kehti vaid koorilaulu puhul. Ühislaul kätkeb endas ürgset jõudu.
Teine tähelepanek on delikaatsem ja puudutab ühislaulu. Palun Liinalt ette andestust, kuid laulude tessituur oli liialt madal, et võimaldada kaasalaulmist. Võib arvata, et see oli nende huvides, kes eelistavad ühislaulus oma häält mitte laulukõrguses kuuldavaks teha, vaid mugavalt sotto voce häälitseda. Tulemuseks ongi ühishäälitsemine, mitte ühislaul, mis teeks rinna rõõmsaks ja lahkeks-lõbusaks. Eestlased nimetavad end õigusega laulurahvaks ja see ei kehti vaid koorilaulu puhul. Ühislaul kätkeb endas ürgset jõudu.
Tahaks veel lisada, et laul on ka kuulamiseks. Ühislaulude vahele võinuks paigutada paar pala, mis võimaldanuks nautida Liina säravat sopranit.
Kokkuvõttes võiks tähendada, et ühiselt veedetud laupäevane pärastlõuna ei olnud niivõrd lõbus, kui mõnus ja hubane. Just selles peitus ta tõeline väärtus. Olgem tänulikud, et leidub elujõulisi inimesi, kes neid hingenoorendusi jätkuvalt korraldavad.
Fotod: Maimu Mölder
