Septembris ilmus Eesti Elus kaheosaline artikkel, mis märkis nii skautluse 100-aastast juubelit kui ka väliseesti skautluse olulist rolli uute ühiskonna juhtide koolitamises ning väljaõpetamises. Tagades nii järjepidevust, külvates taimelavale aastast aastasse eeskuju andvaid noori. Seda poleks suutnud ühiskond saavutada, kui poleks olnud arvukalt aatelisi vabatahtlikke.
Palju on heietatud ning muret tuntud kahanevate vabatahtlike arvude üle meie ühiskonnas. Tuleb ju arvestada, et tänapäeval ei suuda keskmine perekond suurlinnas elada ilma kahe sissetulekuta. Vanematel niisiis aega vähe noorte tegevusele suunamiseks. Muidugi on demograafiline realiteet osaliseks seletuseks, tuleb nii laste eest hoolt kanda kui ka võimalikult vananevatele emadele-isadele abiks olla töökohustuste kõrvalt. Olulisemalt peab ka arvestama tänapäeva muutuvalt kiire, moodsa infoajastuga, mis enam-vähem tähendab, et oleme ööpäeviti saadaval, ja laupäev ning pühapäev on harva puhkepäevadeks. (Kuna KJ lähedal asuvas Port Sydney alevis on nüüd ka mobiiltelefonide levimast, siis muigas nii mõnigi talguline, nähes kuidas noored üksteisele tekste saatsid.) Kuid vajalikud tööd said läbi viidud, ehk olulisemalt sai otsa metsavõlu nautida, suure linna elu pingeid ja muresid kasvõi üheks ööpäevaks seljatada.
Eestlastele, olenemata asukohamaast, kuhu kas olude sunnil või enese silmapiiri laiendamise huvides on jõutud, on loodus ning selle hindamine, hoidmine, alati olnud tähtis. Ning kui vähegi võimalik, surelikena soov ka enesest midagi maha jätta – kas haritud põldu, maaparandust või suvelaagreid, metsas asuvaid laagriplatse. Südantliigutav oli Kotkajärve talgulisel näha sinna loodud mälestusmärke, näiteks nii muistset vabadusevõitlust meelde tuletades kui ka emakeele auks loodud sammast. Neid aitasid ehitada mõnigi juba manala radadel astujaist vabatahtlikest. Ka köögi vundamendisammastel võis märgata tuttavaid nimetähti tsementi kratsituna, toonaste talguliste poolt. Õnneks on talgutel ikka eeskujuks neid, kes mäletavad Kotkajärve rajamise algpäevi, lõid kaasa laagri ehitamisel.
Märke on jäetud Kotkajärvele nii füüsilisi kui ka vaimseid. Viimaste osatähtsus ehk kaalub üle esimesi praegusel ajal, kus on muutumas diasporaa juhtorganisatsioonide suunad, kaalumisel nii Eesti Majade kui muude ühiskonna kodude tulevik. Võime julgelt arvata, et väliseesti skaut-gaidlik kasvatus, mis põhineb ürgsetel maarahva põhimõtetel, olles samas sümbioosis ka läänemaailma moraali ja eetikaga, mängib lähitulevikus olulist rolli, kui noorematele antakse teatepulk üle. Oli ju Kotkajärve pea 90 talgulise hulgas – ja sellise arvuga ei saa vist ükski teine organisatsioon, mille tegevus sõltub vabatahtlike panusest, rehkendada – enamuses keskealised juhid, emad ja isad. Ka nende kooliealised lapsed lõid käe külge. Rõõmustas näha, et üliõpilase-vanuses talguliste hulgas oli ka nende mitte-eestlastest sõpru, kes eesti keelt õppisid nii sarikaid püstitades kui saunapuid riita ladudes. See on kahtlemata elujõulisust demonstreeriv ning kinnitab vastutustunnet, ühiskonna olulise taimelava hooldamise suunda.
Loodame, et seda aktiivsust panevad tähele ka meie ühiskonna praegused juhid ja oskavad rakendada seda energiat mujal kui vaid Muskokas. Nii nagu Lembitu maleva juhtlause meelde tuletab, kui üks süda ja üks hing. Vajalik lähenemine, et säiliksime ka võõrsil.
Tõnu Naelapea
Fotoalerii
