Multitalent Maarja Merivoo-Parro, seekord ajaloolase rollis, esines loenguga ja näitas dokfilmi ,,Eesti on vaataja silmades: pagulasena Saksamaal“. See oli temalt teine selleilmeline ettekanne, sobivalt seostatud 80 aasta taguse suurpõgenemisega. Ekraanil kangastusid ängistavad kaadrid ja fotod laevale trügivatest põgenikest, mürinal üle nende peade tormavaist lennukeist, jalgsi liikuvaist põgenikevooridest koos kariloomadega, rusuhunnikuteks pommitatud suurlinnadest.
Oma tolleaegseist elamustest jutustas hallipäine kirjanik Elin Toona, kes seitsmeaastasena koos ema ja vanaemaga kodumaalt lahkus. Valitud sihtkoha Rootsi asemel tuli leppida Saksamaaga. Saksa koolis koges laps kaaslaste kiusamist sel määral, et ta härdalt Jumalalt palus kooli pommitada. Jumal võttiski ta palvet kuulda, rõõmustavalt tulevast andekat kirjanikku säästes.
DP-laagritest sähvis pilgu ees hulk fotosid, millelt pikemal silmitsemisel oleks mõni ehk isegi vanu tuttavaid leidnud. Laulupeod Geislingenis ja Augsburgis, teatrilavastused, pilguheit kooliklassidesse, Maarjamaa laulik Henrik Visnapuu prominentselt esiplaanil.
Suurim põgenikelaager, kuulus viieorulinn Geislingen USA okupatsioonitsoonis, oli kõneleja eriliseks tähelepanuobjektiks. Täielikult eestlaste valduses oleva linna eriosad terendusid tuttavlikult: Schlosshalde, Wilhelmshöhe, kunstitempel Jahnhalle. Huvitav oli jälgida Maarja vestlust kohaliku arhivaariga seda linna külastades. Esmakordselt võimaldus seda ajaperioodi vaadelda läbi sakslaste silmade. Selle linna elanikud sunniti ju oma kodudest lahkuma vaid mõne tunni jooksul esialgse lubadusega umbes kuueks kuuks. Tegelikult jäid nad põgenikeks oma kodumaal tervelt viieks aastaks. Mõistetavalt tekitas see neis teatud vimma eestlaste vastu, kuigi neil juhtunus mingit süüd ei olnud.
Ligemale tunni pikkuse filmi jälgimine elustas möödaniku ja kergitas üles mitmesuguseid mõtteid, sõltuvalt vaataja east ja etnograafilisest tagapõhjast. Valdavale osale kuulajaskonnast oli ekraanilt nähtu-kuuldu kauge, mitte isiklikult kogetu. Nende hulgas oli lapsena põgenenuid ja mitte tingimata Saksamaale, läänemaailmas pagulasperre sündinuid, hiljem Eestist välismaale siirdunuid. Igaühes tekitas linastus erisuguseid hingevärinaid, külmaks ei jätnud kedagi. Siinkirjutajale vist vanimana publiku hulgas ja endisele dp-laagri elanikule mõjus see nagu õrna loori või liniku kergitamine mälestuste laekalt. Kõik oli tõene, kuid võõrastavalt kauge. Näed ja usud, kuid ühe suupoolega ikka küsid: kas tõesti?
Siinkirjutaja südames tekitas meeldivat kripeldust teadmine, et kõrvaldatud kardina tagant ilmub sinust paari põlvkonna võrra noorem inimene ja tutvustab sulle su nooruspäevade tallermaid. Filmi vaatamisele järgnenud vestlusest jäi kumama lootus, et äsjanähtud film ei jää viimaseks selles seerias.
Mõned tõdemused olid kõigil ühesugused ja jäävad sellisteks. Kui väikeseks on maailm kahanenud! Kui suureks on Eesti selles väikeses maailmas saanud! Kaheksa aastakümmet on mõlemat oluliselt võimendanud. Alles see oli, kui kodu- ja väliseestlased püüdsid piiluda läbi raudkardina ja mõistatada, mis selle taga peitub. Ja selle kardina lagunedes kohmetult avastasid, et teiselt poolelt leitud õe-vennaga oli sarnasust rohkem kui erinevust. Aeg oli kärmas kahandama erinevusi ja suurendama sarnasusi. Siinkirjutaja südames tekitas meeldivat kripeldust teadmine, et kõrvaldatud kardina tagant ilmub sinust paari põlvkonna võrra noorem inimene ja tutvustab sulle su nooruspäevade tallermaid. Filmi vaatamisele järgnenud vestlusest jäi kumama lootus, et äsjanähtud film ei jää viimaseks selles seerias.
Film ja ettekanne võeti vastu tugeva tunnustava aplausiga, esitati mitmeid lisaküsimusi. See polnud aga kõik. Sündmus, mis kahe Eesti teisesuunalist sulandumisprotsessi tõestas, leidis tegelikult aset juba enne filmi vaatamist. Kohalik omapärane ja omanäoline muusik Erik Laar, keda Eesti Elu veergudel hiljuti on tutvustatud, kutsuti publiku ette, teda ootasid VEMU peaarhivaar Piret Noorhani lillebuketi ja lektor Maarja Merivoo-Parro salapärase pikavarrelise puukulbiga. Turntable’ist Erik, kelle tiitel jääb tehnilistel põhjustel lahti seletamata, oli esimese väliseestlasena premeeritud Eesti Pärimusmuusika Keskuse poolt aastaauhinna Etnokulbiga, mis talle nüüd pidulikult üle anti. Maarja luges ette Raadio 2 muusikajuhi Kristo Rajasaare läkitatud teksti:
,,Rahvusringhäälingu raadiojaam Raadio 2 on Eesti Pärimusmuusika auhinnagalal juba 10 aastat andnud välja eriauhinna uuele põnevale artistile, kes seob pärimust popmuusikaga. 2014 Trad Attack! 2015 Meisterjaan, 2016 Pastacas, 2017 Silver Sepp, 2018 Puuluup, 2019 Rehepecks, 2020 SU-MU, 2021-2022 Oopus, 2023 Angus. Sel korral otsustasime tunnustada Torontos sündinud Eesti juurtega melomaanist ajarändurit, kes asetab pärimussisu meisterlikult värskesse ja vabasse vormi. Palju õnne, Erik Laar!“
Lilled ja Etnokulp said premeeritud muusikule, publik lahkus paari väärtusliku elamuse võrra rikkamana.
