Subscribe Menu

Kuidas vananeda kelmikalt

Ilmar Mikiveril oli tore komme suviti kirjutada Vaba Eesti Sõnas ja Meie Elus, pärast Toronto ajalehtede ühinemist Eesti Elule raamatutest, mis olid jõudnud ta suvisele lugemislauale. Teostest, mis võimaldasid tal eemale astuda maailma karmist reaalsusest, suvel ju puhkame ning tõsine poliitikat lahkav või majandusteemaline ei sobi ranna-, leentoolis, võrkkiiges tukkudes rinnale kukkumiseks. Ei, ikka sooja päikesepaiste käes tuleb meelelahutust otsida, teistele soovitada.

Ning kui hea, et nii mõndagi vaimukat, lõbusat mujalt on emakeelde tõlgitud. Kui veel ei ole, siis menu ühes riigis saanud raamat jõuab tavaliselt inglise keelde. Viimastel aastatel on olnud märgata meelelahutusliku kirjanduse hulgas pensionäridele ja vananemisele huumoriga lähenemist. Ju see peegeldab demograafiat. Elame kauem kui kunagi varem. Ka boomerid vananevad, paljud ammu pensionil, on üles kasvanud raamatute, mitte nutiseadmetega. Ehk oleme viimane põlvkond, keda saab igapäevasteks lugejateks pidada, isegi kui interneti positiivsemaid omadusi on vastu võetud, seda eriti suhtlemistasanditel.

Siinkirjutaja tutvus hollandlase Hendrik Groeni salapäevikutega kohalikus raamatukogus ingliskeelsete tõlgete kaudu. Milline meeldiv üllatus oli avastada, et Groeni on emakeelde tõlgitud! Groen paneb kirja küsimuse: kas elu vanadekodus võib olla lõbus? Võib küll, ja kuidas. Kuniks elu, saab ju nalja. Groen on päris inimene, noorem kui ta kirjanduskangelane, autorina aga laseb fantaasial valla, kirjutades väljamõeldisi, et kuidas saab muigega toime tulla isegi, kui on teada, nagu meil kõigil, et meie päevad on loetud, neid on vähe järgi.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more