Subscribe Menu

Kultuur – Hea, et oli oidu

Tiit Made: Poliitikas pöördelistel aegadel. TEA Kirjastus, 2018. 432 lk. Majandusteadlasest ja publitsitist autori seekordne teos käsitleb aegu, mil ta osales poliitikas. Et need ajad olid eesti rahva jaoks pöördelised, siis on tervitatav, et tollaste sündmuste analüüs, olgugi subjektiivne ja ühe inimese pilgu läbi nähtud, on kaante vahele paigutatud. Ja et sel inimesel (autorit tsiteerides) oli oidu õigel ajal teha märkusi ja ülestähendusi.

Autori poliitikas osalemise periood langes aastatesse 1987 – 1999, kattes kõigepealt ajajärgu, kus rahva iseteadvus ja omaalgaatus tõstis pead, kui Gorbatšovi uutmise ja avalikustamise tulemusena hakkasid murenema kommunismi võimsad alussambad. Tekkisid Roheliste Liikumine, loodi Rahvarinne. Nõukogude Liidus toimusid aastal 1989 esimesed poolvabad valimised, Eestis hakati taotlema isemajandamist, Molotov-Ribbentropi pakt tunnistati kehtetuks, algas massiline parteist lahkumine.

Iseseisvumise taastamine on sündmus, mida autor on oma varasemates teostes põhjalikumalt käsitlenud. Üldse leidub kõne all olevas teoses mõningaid kordamisi, mis on mõistetav Made taolise viljaka autori puhul. Samu asju silmitsetakse eri vaatenurga alt või need kerkivad üles teistsuguses kontekstis. Tähelepanu keskmesse tõuseb 20. Augusti Klubi, mille asutasid 1994. aastal 36 endist ülemnõukogu liiget kui iseseisvuse tegelikud taastajad. Nende ridadesse kuulub ka autor. Kajastamist leiavad ajaloolised augustiputši päevad ja maikuus aset leidnud intrite rünnak.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi Riigikogu liikmena on autor seisnud lähedal paljudele poliitlistele siseheitlustele, ta lahkab neid ja iseloomustab sellega seotud tegelasi. Siin kerkib rõhutatult esile autori üks kiiduväärt iseloomujoon: ta võib olla oma hinnanguis halastamatult karm või tugevalt soosiv, kuid alati sirgjooneline ja otsekohene. Hävitaval kriitikal puudub „ärapanemise“ maik, kiitvast või toetavast ei leia pugemise ajendeid. Autor heidab oma arvamuse lahtise kaardina lauale – kes tahab väita vastupidist, olgu lahke ja esitagu oma nägemus, minu oma on siin.

Autor iseloomustab väga tabavalt ka poliitikut kui inimtüüpi, kellena ta ise tosinajagu aastaid esines ja mille ta juhuse kaela veeretab. Ei ütleks, et süüks ajab, sest süüdlasena ta end ei tunne, kuigi tunnistab, et see amet talle kõige paremini ei sobinud. Ei sobinud, sest on iseloomult rohkem solist kui meeskonnamängija. Nägemust opositsioonist võiks nimetada irooniliseks, kui see poleks esitatud autorile omase kiretu asjalikkusega: opositsioon ei vastuta millegi eest ega tee ühtki viga, neid hakkab ta tegema alles võimule pääsedes.

Poliitiku tähtsaimaks omaduseks peab autor oskust õigel ajal väärikalt lahkuda. Toob ka tegelikust elust näited: Vaino Väljas ja kardinaalse vastandina Edgar Savisaar. Käesolevate ridade kirjutaja tagasihoidliku ja veidi võhikliku hinnangu kohaselt mahub autor ise ka Väljase kõrvale. Väiksema vennana, kuid ikkagi mahub.

Nagu ülalpool tähendatud, on antud teoses seda ajaloolist perioodi vaadeldud ühe inimese silmade läbi. Neid nägijad silmapaare oli palju rohkem. Tahaks loota, et nii mõnegi silmapaari omanikul oli ja on oidu oma nägemust avalikustada. Praegu aga tänagem autorit, kes sellega on algust teinud.

Eerik Purje, Toronto

Read more