Järgmisel päeval toimus kontsert eesti muusikast Estonia Seltsi maja teises tiivas – Estonia kontserdisaalis, kus esines ERSO Neeme Järvi dirigeerimisel. Pühapäeval, 8. septembril toimus Estonia kontserdisaali juures vabaõhu maraton-kontsert, mis tipnes Estonia maja „suudlemise tseremooniaga”. Kõik kohalolijad võtsid kätest kinni ning Toomas Eduri ja Mart Miku juhtimisel moodustati ümber Estonia Seltsi maja ring ning lauldi sellele kaunile hoonele sünnipäevalaulu.
6. septembri galakontserdi lavastaja oli Arne Mikk. Lavastus algas ja lõppes Hamleti monoloogiga. Kahe monoloogi vahele nägime ja kuulsime praeguseid Estonia ooperi- ja balletitähti. Pärast etendust olid 750 külalist palutud Estonia kontserdisaali pidusöögile. Kõik oli nii nagu 100 aastat tagasi.
„Estonia teater on kandnud endas kogu meie olemise sära ja raskust. Alati kestma jäänud ja ennast taas üles ehitanud,” ütles president Toomas Hendrik Ilves oma peokõnes. President avaldas lootust, et järgmise saja aasta sees ehitatakse uus Estonia teatrimaja, mis oleks avatud merele. „Miks ei võiks me seda uut maja ehitada taas nii nagu 100 aasta eest – vabakonna eestvedamisel üheskoos,” ütles president.
Kui 100 aastat tagasi annetas Juhan Liiv Estonia hoone ehitamiseks oma pintsaku, siis uue Estonia maja ehitamiseks võiksid poetessid Doris Kareva ja Kristiina Ehin annetada oma uue luulekogu honorarid. Sümbolid toimivad ja isegi väga. Seda näitas ka ERSO kontserdi lõputeose Rudolf Tobiase „Sanctuse” kordusesitusele plaksutamine – nagu sada aastat tagasi. Vahe oli vaid selles, et tol korral dirigeeris Rudolf Tobias ise, seekord ERSO praegune peadirigent Neeme Järvi. Sada aastat tagasi kirjutas ajalehe-arvustaja: „Kõige suuremat mõju awaldas terwes eeskawas „Sanctus”.” Tänase arvustajana ütleksin, et kogu ERSO kontserdi kava oli äärmiselt viimistletud ja esitatud vapustava emotsionaalsusega.
ERSO kontsertmeister Arvo Leibur on Kanada-eestlastele tuntud tänu Trio Estonia esinemistele. Neeme Järvist rääkimata. Kontserdi solistiks oli valitud viiuldaja Sigrid Kuulmann, kes esitas teise osa Eduard Tubina viiulikontserdist ja Artur Kapi kauni meloodiaga teose viiulile ja orkestrile „Viimne piht”. Kui kõlas süit Tubina balletist „Kratt”, siis läksid mõtted tahes-tahtmata 1944. a Estonia esietendusele, mis toimus samal päeval, kui nõukogude lennuvägi Tallinna pommitas. Märtsipommituste teema mängiti välja ka Estonia teatri galaetendusel, kus Estonia balletitrupp esitas katkendi esimesest algupärasest balletist, taustaks dokumentaalkaadrid Tallinna pommitamisest. Legendiks ülendatud kujund – Krati kostüümis meestantsija põleva Tallinna tänavatel – on eesti kultuuri austajatel kõigil silmade ees.
ERSO kontserdil tähistati ka teist sajandat juubelit. Juubilari Villem Kapi (1913-1964) poeem „Põhjarannik” meeskoorile ja sümfooniaorkestrile on eesti klassikalise muusika tõeline hitt – täiesti võrdväärne Rudolf Tobiase „Sanctusega”. Artur Kapi kantaat „Päikesele”, mis kõlas esiettekandes sada aastat tagasi Estonia maja avakontserdil, on nagu selle veidi suurusehullustuses seltskonna kreedo, kes 1913. a Estonia maja avamiseni viisid. Ükski rahvus maailmas pole julgenud niimoodi Päikese poole pöörduda nagu eestlased Mihkel Veske sõnadega: „Kaob kord eestlaste keele kõla, ära siis sinagi tõuse ja sära!” Need sõnad teevad meid ju lausa vastutavaks Päikese enese eksistentsi eest. Eestikeelne ja eestimeelne Estonia juubelipidu õnnestus igati.
Sirje Vihma-Normet