Meie talu juures elektriposti otsas oleva hiigelsuure kurepesa tekkimise aega ei mäleta keegi. Vahel tekkis ka mul mõte, et huvitav, kui kaua üks kurepesa kasvada saab, millal selle aeg täis saab.
Eelmisel sügisel sai vaadatud, kuidas hoolas kurepapa tegeles ümbruskonnast materjali kogumisega, et talveks pesa sulgeda. Kui aga talvel talusse tulime, selgus kurb tõsiasi, et sügistormid olid vana kurepesa siiski alla lükanud. Seisime naabrimehega pesa all ja mõtisklesime, kas peaks panema kurgedele abiks mingi aluse (ratta) posti otsa, et kevadel lõunast tagasi tuleval kureperel oleks kergem uut pesa alustada.
Linnameeste elu ei käi aga loodusega ühes rütmis ja nii oli ka minul just siis palju tegemist, kui kured kevadel meie talu juurde tagasi tulid. Minu rõõmuks oli kurel pesa ehitamine juba käimas, kui lõpuks maale jõudsin. Polnud tal meie abi vaja.
Vaatepilt oli omamoodi romantiline, sest loomulikult polnud kurepapal jõudu, et kohe vana pesaga samaväärne „kõrghoone” posti otsa püsti panna. Kuigi minu silmale oli pesa veel suhteliselt madal, oli kureprouale see siiski tore elamus näha, kuidas kurepapa ise neile uut ühist kodu rajab. Seega käis kureperel töö ja vile koos, sest veel ehitati pesa, aga samas seisis keset ehitust uhke kureproua, valmistudes pesasse mune munema.
Ja oligi käes hetk, kui meie kuresuvi sai alata ootusega, näha ülevat hetke, mil üle pesaääre esmakordselt paistavad noorte kurepoegade pead. Rõõm oli suur, kui selgus, et pesas on sel aastal kolm kurepoega.
Kurgede jaoks on pesa valik oluline, sest hea asukoht tagab pere järelkasvu. Vahel on kurgede jälgimine sedavõrd lõbus, et tabad end mõttelt, kas ikka tohib nende tegemistes näha nii palju sarnasust sellega, mida ise teeme. Sel aastal oli huvitav hetk, kui tekkis tunne, nagu oleks poegade koorumise järel käinud ümbruskonna kured (sugulased) nii uut pesa vaatamas kui pere poegadele silma peale heitmas.
Huvitaval kombel ei juhtunud sel aastal nägema palju võitlust pesa pärast, sest looduses käib tegelikult suur võitlus ja mitte ainult emaste ja toidu pärast, vaid ka võimaluse eest elada kohas, kus olud tunduvad soodsamad. Vahel toimuvad kurepesa kohal tõsised „õhulahingud”, sest ka kurgede hulgas leidub neid, kel pole õnnestunud sel aastal pesitseda ja kes arvavad proovida enda õnne teise pesalt kõrvale tõrjumisega.
Selle aasta kurepesas juhtusin nägema, kuidas ema õpetas pesakonda pesa puhtana hoidma. Kured tunduvad kaugemalt vaadates armsad, aga samas pole inimesed huvitatud, et nende pesa asuks liialt lähedal koduuksele, sest kui kured õpetavad oma lapse juba varakult pepu üle pesaääre upitama, peab pesa all puhtust pidama ikkagi talu peremees. Tavaliselt jääb see aga looduse hooleks ja nii on pesad pikemat aega seal, kus on mingi konsensus peremehe enda ja kurepere vajaduste vahel. Meie talu õuel on õnneks selline tasakaal juba aastakümneid olemas.
Tänavune suvi oli kurgedele vist veidi kuiv või on tekkimas uus trend kurgede käitumises – kured toituvad üha enam elava liiklusega teede ääres. Ega sellest midagi poleks, sest ju leiavad nad autode rataste all hukkunud väiksemaid loomakesi, kuid kas see „mugavus” käitumises antakse kurgede puhul põlvest põlve edasi?
Oleme harjunud, et Lääne-Euroopa ülerahvastatud piirkondadest tulnud külalised on Eestimaad ikka nimetanud ka kurgede maaks. Aga üheks kurgedemaaks on kindlasti vähemalt teatud osad Poolast.
Juuli teisel poolel sai käidud Leedus ja Poolas ning ületades Leedu-Poola piiri Suwalki kandis, sai avastada tõesti päris kurgedemaad. Eriti võrreldes Leeduga on Poola Masuuria alal Poola riik (kas ELi toel?) teinud huvitava eksperimendi. Ei oska öelda, mida ütleks Eesti riiklik energeetikafirma, kes elektriliine hooldab. Poolas on nimelt pandud maanteede ääres massiliselt elektripostide otsa aluseid, kuhu kured mugavad pesad ehitanud. Seega sõites mööda Poolat, sai imestatud kurgede lasteõnne üle, sest kolm kurepoega pesas oli tavaline.
Poola riik on siis võtnud kaitse alla ka kured, nagu Gdanski-Elblagi piirkonnast Natura kaitsealadelt võime soovi korral leida ELi toel loodud kaitsealasid isegi kormoranidele. Vaadates kohalikult kaardilt taolisi märke, oli naljakas mõelda, mida arvavad sellest Eesti kalamehed, kes kormoranidega Eesti vetes päris tülli pööranud. Nii ei tule ka meie rohelised vist mõttele, et Eestis võiks hakata toonekurgede populatsiooni kuidagi kõrvalt toetama.
Augusti algusest on talu kurepojad tegelenud lendamise treenimisega. Nad on kaua vaadanud pesa äärelt ümbrust ja nüüd püüavad iga päev midagi juurde õppida. Samas neile vist isegi meeldib, kui nende tegevust keegi jälgib. Just hiljuti oli tore vaadata, kuidas suhteliselt tuulise ilmaga proovisid kolm kurepoega vigurlendamist. Kurepoegadel oli huvitav tunnetada seda imelist tunnet, kui nad said vabalt tuules liuelda. Väga põnev oli vaadata, kuidas tuules prooviti oma osavust, et seista näiteks veidigi kõrge kuuse ladvas. Kurg kuuse otsas – seda ei näe just sageli. Samuti oli naljakas vaadata, kui noor kurg proovis maanduda pärna ladvas. Samuti demonstreeris kolmas noor kurg, kuidas ta oskab tuult kasutades püsida õhus peaaegu tiibu liigutamata.
Tõeliseks elamuseks, mis meie talu kurgedele on sügise märgiks, on viljakoristus lähedastel põldudel. Sageli kured nagu oskavad ette näha, millal see tähtis päev kätte jõuab, kuid sel aastal oli asi teisiti.
Kured olid juba varahommikul läinud ümbruskonna põldudele toituma. Sel ajal algas talu põldudel viljakoristus. Kui kured pesale jõudsid, ei märganudki nad esialgu, mis viljapõllul toimub. Siis aga märkasid kolm kurepoega põllul kombaine ja suuri autosid ning nagu noored ikka – lausa tormasid põllule, kus nende jaoks esimene viljakoristus oli tulnud lausa pesa juurde. Põllule ilmusid kohe ka kurepere vanemad liikmed ja olid ülimalt rahul, sest nüüd oli neile avatud ideaalne toitumisala.
Nüüd jääb nii vanadel kui noortel kurgedel aega koguda jõudu ja energiat, et siis läheneva jaheda sügise eest lõunamaale lennata.
prof. Peeter Järvelaid
