Me kõik peame mõistma Uue Testamendi Jumalat, kes mõistab, miks me midagi teeme, isegi kui teised meie ümber seda ei mõista. Samas vajame Vana Testamendi Jumalat, kes karistab, kui oleme midagi valesti teinud. Jumal muudab meie tähtsusetu elu talutavaks.
1960ndatel aastatel oli USAs väga populaarne proosapoeem „Desiderata” („Ihaldatud asjad”), mille järgi iga inimene on osa – ja väga tähtis osa – kogu universumist. Sama tähtis kui täht taevas. Olin sellest mõttest tol ajal nii vaimustatud, et riputasin selle oma seinale teiste posterite kõrvale.
Loodetakse, et Jumal on ka elu suures mängus hea kohtumõistja. Kui keegi petab, siis annab meile turvatunnet teadmine, et kuigi petja võib võita, karistab Jumal teda järgmises elus.
10. oktoobri ETV saates „Pealtnägija” näidati, kuidas eesti pätid peksid läbi neli Viljandi politseinikku, üks neist naispolitseinik. Neil pättidel oli juba pikk nimekiri toimepandud kuritegudest, neid oli karistatud tingimisi või pandud tegema ühiskondlikult kasulikku tööd. Üks ründajatest, kes oli äsja vabanenud kinnipidamiskohast, andis samas saates intervjuu. Ta küsis reporterilt, kas politseinikud on paremad inimesed kui teised, et neile võib vähem peksa anda? Kas politseinikud on teistest paremad?
Kohus määras neile kurjategijatele minimaalse karistuse. Kaamerate ees kinnitas prokurör, et ühiskondlik töö ei ole sugugi nii lihtne karistus, kui arvatakse.
Ameerikas on politseiniku ründamine märksa suurem kuritegu kui oma naabri ründamine. Kõik teavad, et politseinikud seisavad oma kaaslaste eest. Kui tungitakse kallale politseinikule või tema perekonnaliikmele, siis ära halastust looda ja Jumal aidaku sind, kui see peaks juhtuma. Selline kättemaks on teeninud ühiskonda ja üksikuid korrakaitsjaid väga hästi, palju paremini kui ükski vanglakaristus. Hirm politseinike kättemaksu ees on hoidnud paljusid tagasi neid ründamast. Eesti õigusruumis võib aga kriminaal tõesti küsida: „Miks ma ei või politseinikele tappa anda? Ega nad minust paremad ei ole!”
Mõte sellest, et oleme kõik võrdsed, tundub esmapilgul kena seisukohana. Tõde on aga selles, et me ei rakenda ennast võrdselt ühiskonna heaks. Politseinikud vajavad meie toetust, sest nad teevad rasket tööd, nad peavad kaitsma teinekord ka ebapopulaarseid otsuseid, pannes tihti kaalule oma elu. Eks seepärast on suur vahe selles, kas pätt taob nina veriseks oma joomakaaslasel või politseinikul.
Vahel on seadused oma raskusastmelt ebamõistlikult erinevad. Tundub, et teinekord saab vähema karistuse see, kes tapab tuhandeid, kui see, kes võtab elu ühelt inimeselt. Texase osariigis saab surmanuhtluse armukade mees, kes tapab oma naise, aga kui tegu kvalifitseerub „genotsiidina”, siis antakse miinimumkaristusena kuus aastat.
„Pealtnägija” on teinud ühiskonnale suure teene sellega, et tõi päevavalgele tõsise probleemi. Loodan, et ühiskond suhtub nüüdsest politseinike ründamisesse märksa tõsisemalt, kui teeb seda ametlik õigussüsteem.
Viido Polikarpus
