Uurisin tuttavate tallinlaste käest juba mullu, kas nad teavad, kuidas ja kust uus tramm sadamasse sõitma hakkab. Enamus ei teadnud, mõned ütlesid, et sadamasse viivat trammi polegi vaja, aga sel kevadel on rööpad kesklinnas paigas, nii et kindlustunnet lisab see, et olen näinud rööbaste hargnemist Gonsiori tänavas. Sadama kanti ma ei tunne hästi, ei satu sinna.
Aga ehitatakse mujalgi. Paljud Tallinna majad vajavad kaasajastamist ja tunnen rõõmu, kui remont on alanud. Praegusel ajal osatakse seda lisaks katteriietega varjata, aga tunnen meelehärmi arvukate kortermajade pärast, mis alles ootavad töömehi. Näiteks huvitab mind Luise 15 hoone, mis on kunagi olnud suur ja kaunis puumaja, ent viimase 30 aasta jooksul selle seisund üha halveneb. Ühel hetkel oli terve maja müügis, aga vist ei tekkinud ostjat. Sisse pole ma saanud, aga talvisel ajal tulede järgi otsustades ei elata seal kõigis korterites. Nendes korterites, kus elatakse, on mulle tänavalt möödudes silma hakanud remondimehed, nii et midagi seal ikka tehakse. Nüüd, mitu kuud hiljem, otsitakse ühe korteri jaoks üürilist, ent mis sünnib ülejäänud pinnal? Aga väliselt pole mitte midagi muutunud.
Olen varemgi näinud ilusaid kortereid müügis viletsas seisus olevates puumajades, ka sellelsamal Luise tänaval, mis on lisaks tiheda liiklusega. Imestan, kes tahab niisugust osta. Ka olen kuulnud väikestest firmadest, kes ostavad kortereid kokku, teevad seal kaasaegse remondi ja müüvad siis ära. Inimesed samuti parandavad oma korteriolusid. Kel on esimese korruse pisike tuba, laieneb võimalusel keldrisse. Kui on tegu väikese korteriga kõige kõrgemal korrusel, laienetakse pööningule. Seda näeb kõige paremini müügikuulutustest, kui juhtub, et korter pannakse müüki. Kurioosumiks on kaasajastamist vajavad kortermajad, kus avastatakse, et majal on olemas pööning, mida saab korteriteks ümber ehitada, siis ära müüa, et saada raha maja kordategemiseks. Vene ajal ehitati palju viiekorruselisi maju, milles ei olnud lifti, nüüd aga on tekkinud ilma liftita majades kuuenda korruse korterid, mõned ka praegu müügis. Aga kes tahab jala kõmpida kuuendale korrusele, liiatigi veel raske toidukandamiga?
Sealsamas Luise tänavas ehitatakse samas tuliuusi kortermaju. Sealsed korterid on juba müügis, ehkki näha ei ole potentsiaalsel ostjal veel midagi; ostetakse plaani järgi. Näiteks üks väiksematest (38 m2) korteritest maksab €221,000, lisaks veel autokoht ja panipaik. Mitmed korterid on juba müüdud, ehkki majad saavad valmis aasta lõpuks-uue alguseks. Kuulen, et paljud uusarendused ostetakse investeeringuks. Võib-olla see selgitab, vähemasti osaliselt, miks Tallinnas ehitatakse nii palju kortereid.
Luise tänaval, kohe Kaarli kiriku vastas, on ka valmimas uus kaitsepolitsei juurdeehitus, mille pikaajalist ehitamist olen vaadanud hämminguga. See on praktiliselt suur hall kast ilma akendeta, mida on võimatu ilusaks pidada. Aga sellelgi on juba valmis sildid külastajate sissepääsuks, nii et võib-olla saame ühel päeval teada, kuidas maja seestpoolt välja näeb.
Olen aastaid jälginud Tallinna korterikuulutusi, sest neist võib nii mõndagi välja lugeda. Mäletan ühte korterit, mis oli hiljuti müügis. Seal elas neljaliikmeline pere 33-ruutmeetrise pinna peal, mida mina peaksin liiga kitsaks elamiseks, ehkki lapsed olid ilmselt väikesed. Võrdluseks tavaline pisike hotellituba on umbes 20-ruutmeetrine. Samas on müügis ülisuuri, tervet korrust katvaid kortereid, mis on sada ruutu või enamgi. Muidugi on müügisummad erinevad ja sellest kõik sõltubki. Aga isegi mu kohalikule sõbrannale oli uudiseks, et mõned hotellitoa-suurused korterid on ikka veel ühisköögiga. Ta arvas, et see kuulub kindlalt minevikku, aga ei!
Olin juba paar päeva olnud Tallinnas, kui tuli suur lumesadu aprilli lõpus – vähemalt 20 cm lund! Rõõmustasin nagu laps, sumpasin lumes, tegin pilti! Aga maikuus, kui ma ära hakkasin tulema, kasvasid lehed puudel jõudsalt ja Pärnus nägin ära ka õitsva toominga. Kastanite õitsemiseni sel aastal ei jõudnud, ehkki kastanid upitasid oma küünlaid üha kõrgemale. Mulle on hakanud meeldima kevadet tunda esiteks Inglismaal, kus ma elan, ja seejärel Tallinnas – justnagu kaks korda tunda niisugust võimsat looduse ärkamist.
