Minu kark on east puust voolitud, pole karta, et pooleks läheb vai pikuti pragu sisse lööb. Endal läheb ta najale püsti upitamine järjest raskemaks küll, aga eks ma punni, pole mul kuskile kiiret.
Ma mõtlen rohkem teiste, nooremate pääle. Neil ju kogu aeg üks ora ahtriotsas ja teine tules. Lastel saavad koolid läbi, jäävad kodusse ja akkavad neid uksi paugutama, mille nad talvel pärani lahti jätsid, ikke selleks, et papal-mammal oleks mida vai keda kiruda. Sõidad suvilasse (Ärman ei luba mul kottits ütelda), seal miljun musta kärbest ootamas, kõigil kõhud tühjad ja ambad irevil. Päev läbi tee neile vereülekannet ja õhta viibuta kanges leilis kasevihta, muidu ei lase kublad öösel magada.
Ma ise käisin kah seda Muskooka vahet, kui noorem olin. Kohe ei mõist aru saada, kuda need inimesed elatud saavad, kes terve aasta maal veedavad ja kogu kuuma suve nende pisikeste kurjade putukate küisis on. Tegin ühe talumehega sel teemal juttu ja see naeris mu laia suuga välja. Ütles, et ega need tiivulised kohalikku inimest putugi, ründavad ainult untsakaid, kes oma linnalõhnaga loodust rüvetavad. Nende riigis on nisuke seadus, et inimesel tohivad ainul loomulikud aisud juures olla. Nigu sa ennast otukalonni vai aisueliga ära määrid, nii sa trahvi saad. Kõik, mida linnas kosmeetikaks kutsutasse, käib kärpseparves parakrahvi alla.
Võtsin sellest jutust õppust ja tegin enne suvemajasse minekut ikke tiiru tuttava talumatsi laudast läbi. Kassa tead, aitas. Ega nooremad minu juttu usu, aga kui mõni kogemata juhtub lugema, siis soovitan proovida. Mina ise ei lähe enam kuskile, istun palkuni peal ja kaen, kuda elu venib minust mööda nigu tsaariaegne tavarna rong.
Kargu Karla
