Kuidas on kujutada laval Eesti pöördelisi ajaloosündmusi, millest juba nii palju aega möödas? Kas oli raske sellesse sisse elada?
G.J. – Lähtekoht ja toetuspunkt on ikkagi tekst. Kuidas on neid sündmusi kujutada? Vahest peaks ütlema nii, et kujutame sündmusi vastavalt nendele võimalustele, mida näitemäng dikteerib. Kas sündmustesse sisse elada oli kerge või raske, on keeruline öelda. Kindlasti oli see teistmoodi, võrreldes olukordadega, millele leiduvad paralleelid minu enese elust. Aga koduigatsust on küllap kõik tundunud. Usun, et iga inimene on tahtnud koju. Isegi siis, kui seda paika ,,koduks“ ei saa või ei taha nimetada – igatsenud sinna, kus on kindlasti hea.
I.Õ. – Laval olles peab olema kahe jalaga maa peal ning mitte lasta materjalil ennast mõjutada rohkem, kui on proovides kokku lepitud. Pigem oli lavastuse proovide kestel, selle aja ajalooga täpsemalt tutvudes, valus ja uskumatu tajuda siis toimunut.
Lavastuses on kasutatud paljude pagulaste lugusid. Kuidas need teid kõnetasid?
G.J. – Mina ei saa õnneks kirjutada päevikusse või rääkida intervjueerijale pommide plahvatamise ajal õhus rippuvatest helidest ja lõhnadest. Või sellest, kuidas mulle tuttvaid inimesi kümnete kaupa surnukuuri viiakse. See on suur õnn. Need lood on muidugi hingekriipivad. Ajalooõpikus ja Wikipedias on sõda anonüümne, ta koosneb peaasjalikult igasugu numbritest ja kirjudest kaartidest. Reaalsuses on sõda kõike muud kui anonüümne.
I.Õ. – Need pagulaste lood tundusid mulle justkui tsitaadid kusagilt maailmaklassika romaanidest. Ega nendesse ei saagi teistmoodi suhtuda kui valusatesse mälestustesse, mis ei ole küll minu omad, aga see ei tee neid vähem valusaks ja vähem oluliseks.
Kas ka teie perekonnas ja tutvuskonnas on Teise maailmasõja pagulasi?
G.J. – On küll.
I.Õ. – Meie perekonnas olla olnud üks sugulane, kes põgenes ning olevat olnud ka üks sugulane, kes temaga kirjavahetust pidas. Kahjuks midagi erilist ei olevat ta enda elust ja olemisest sealpool (välismaal) avaldanud.
Kuidas on töötada lavastaja Üllar Saaremäe käe all?
I.Õ. – Üllariga on väga lihtne koos töötada. Proovides on õhkkond vaba ja turvaline, mis loob head tingimused materjali avastamiseks.
G.J. – Mulle tundub, et Üllar usaldab oma näitlejad üsna palju. Ja see on suur asi. Oluline asi. Tänuväärne asi.
Millistes lavastustes veel kaasa teete?
G.J. – Järgmisel suvel mängin Saueaugu Teatritalus tänavu esietendunud lavastuses ,,Ilmavõõras“ ning 21. novembril esietendub Paide Teatri avalavastus ,,Kaitseala“, milles kaasa teen. Praegu mängukavas olevatest Rakvere Teatri lavastustest teen kaasa kahes, need on ,,Põrsas Desmond ja sookolli lõks“ ning ,,Lendas üle käopesa“.
I.Õ. – Mängime koos Tiina Mälbergiga lavastuses ,,See kõik on vaid tema“, mis räägib ema ja puberteedieas oleva poja omavahelisest suheterägastikust. Väljaspool Rakvere Teatrit osalen Vanemuise muusikalis ,,Hüljatud“ ning Tartu Uues Teatris füüsilise teatri lavastuses ,,Pure Mind“. Aga töös on ka juba novembris esietenduv ,,Paunvere poiste igavene kevade“, kus äratame Oskar Lutsu tegelased taas ellu.
Aitäh!
Küsis Lea Kreinin
LA H US etendub Tartu College’is neljap., 20. sept kl 14.30 ja reedel, 21.sept. kl 19.30. Piletid eelmüügil alates 27.aug. 2018 Tartu College’is.
