Seminaripäeva alustas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani tervitusega ja rääkides kokkuvõtlikult teemal „Kirjandus, raamatukogud ja pärand: eesti kultuuri kaitsmine diasporaas“. Raamatud ja eestlus on paguluses olnud lahutamatud. Piret tegi kokkuvõtte VEMU raamatute kogudest, raamatute saatmisest Eestisse, näitustest, loengutest jm läbi aastate. Lisaks raamatuesitlused ja -klubid, taskuhääling (podcast), elulookirjutajate klubi, filmilinastused, teatritükid, tõlkevõistlused, emakeelepäevad, keelekohvik. Seda uhket ajaloopaela annaks ka tulevastele põlvedele piltlikult tikkida.
Järgmine kõneleja oli VEMU raamatuklubi üks eestvedajatest Anneli Andre-Barrett, erru läinud kohalik kirjanduspedagoog, kes neil päevil rändab Aafrikasse masai tüdrukuid õpetama. Anneli rääkis isiklikumast vaatenurgast, esitlus kandis pealkirja „Lugemine isiklikust poliitiliseni“. Ta jagas raamatuklubides osalemise rõõme: enam kui 30 aastat University Women’s raamatuklubis, kaheksa aastat Piretiga koos veetud VEMU raamatuklubi ning ta on ka pikaajaline valitsustevälise ülemaailmse kirjanike ühenduse PEN-klubi tulihingeline toetaja. PEN-klubi on võidelnud 104 aastat tsensuuri vastu ning toetab pagulaskirjanikke ja kirjanikke, keda ähvardab tagakiusamine.
Memuarist ehk elulookirjanik Kaia Gallagher Denverist Coloradost juhendas kuu aja eest Kotkajärvel Metsaülikoolis perepuu-uurimise huviringi ja nüüd tegi ettekande teemal: „Minu perekonna memuaaride ühendamine Eesti Teise maailmasõja looga“. Kaia 2024. a ilmunud teos kannab peakirja: „Candles for the Defiant: Discovering my Family's Estonian Past“ (Atterberry Press). Selle perekonnaloo kirjutamise teed ta kuulajatega läbi kõndiski. Pika ja põhjaliku uurimistöö käigus ilmnes mõndagi üllatavat ja ehmatavat. Kaia ema (ka Kaia) isa, arst Jaan Vares, oli Viljandi linnapea aastatel 1925-1929. Kaia vend elab juba pikki aastaid Tartus. Esineja kirjeldas oma Eesti reisi ja soovitas huvitavaid ellujääjate lugusid (survivor stories). Kaia perekonnaloost saab enam aimu tema isikliku võrgulehe kaiagallagher.com kaudu. Seal leidub ka huvitavaid lugemissoovitusi.
Toronto Ülikooli eesti keele ja kultuuri lektor Kadri Tüür sai tutvustada oma koostatud verivärsket erilist luulekogumikku. „Saare meesluule almanahhi“ idee sai alguse kahe aasta eest, see koostati ja toimetati suures jaos meie armsas Tartu College’i tornmajas ning esitlused toimusid suvel Kuressaares ja Muhus. Kadri esitlus kandis pealkirja: ,,A Collection of Poetry by Men from the Islands (2025, Saare meesluule almanahh): How Come?“ Miks? Ja samas, miks mitte? Saared ei ole siin siiski üleüldine laiem mõiste Eesti kontekstiski. Tegemist on Muhu, Saaremaa, Vilsandi ja Abruka saartel elavate meessoost luuletajatega, kokku 26, vanuses 19 kuni 93, kellest paljud avaldavad oma loomet sahtli- ja taskupõhjast esmakordselt. Mõte oli just mehi-kirjutajaid julgustada – nende seas on laevakapteneid, kalureid, kopajuht ja teiste ametite esindjaid.
Lõunapausi ajal sai nautida Master’s Buffeteria maitsvaid võileibu ja magusat kohvikõrvast ja uurida VEMU müügilauda, kus teosterivi seas mitu trükisooja teost: ,,The Moon is Like a Golden Ship“ (Juhani Püttsepp, tõlkinud Tiina Otema Torontos, MARIEKULD, 2024), värvimisraamat ,,Elumustrid“, valik käsitöömustreid VEMU kogudest (2025), Kaia Gallagheri kaasatoodud ,,Candles for the Definant“ (Atterberry Press, 2024) ja värskelt Connecticutist saabunud Jaak Rakfeldti ,,Song of my Soul: A Memoir“ (Mascot Books, 2025).
Kõige kaugema külalise, Haapsalust saabunud Adam Culleni esitlus kandis pealkirja „Silverwhite: From Thule to Free Estonia“ ehk Lennart Meri „Hõbevalge“ – mitmesaja-leheküljeline teos, mida Adam ise tõlkis – Ultima Thulest vaba Eestini.
Autori poja heakskiidu sai ka tõlke kohatine lihtsustamine ja kohandamine, et see oleks kergemini loetav. Algtekst ei ole kergemate killast ning sellel oli ka kindel põhjus – et tsensoreid eksitada.
Teose tõlkimine võttis Minnesota osariigist pärit ja omal käel eesti keele ära õppinud Adamil kaks-kolm aastat. Tihedas koostöös Lennart Meri poja Mart Meriga, pani Adam teose alapealkirjaks „The Journey to the Fallen Sun“, „Rännak langenud päikseni“, milleks on Saaremaale kihutanud meteoriit ja tõestusjälje jätnud Kaali kraater. Autori poja heakskiidu sai ka tõlke kohatine lihtsustamine ja kohandamine, et see oleks kergemini loetav. Algtekst ei ole kergemate killast ning sellel oli ka kindel põhjus – et tsensoreid eksitada.
,,Hõbevalge“ ilmus aastal 1976 (kordustrükk 2008), selle jätk ,,Hõbevalgem“ 1984. Adami tõlke aluseks oli hilisem väljaanne. ,,Hõbevalge“ pealkiri vihjab eestlaste vanale kombele kraapida hõbedat, nt müntidelt, ohvriannina pühale allikale. Teos on sulam teadusest, ajaloost, mütoloogiast ja ilukirjandusest, ,,the poeticism of history“, mis ei vähenda selle ajalooteaduslikku paikapidavust, küll aga koob haarava loo.
Lennart Meri oli ammu enne diplomaadiks, poliitikuks ja Eesti presidendiks saamist (1992-2001) kirjanik, tõlkija ja filmitegija ning Eesti Teaduste Akadeemia liige.
Adami jaoks oli tõlkimisest ajamahukam uurimistöö, kihtide lahtiharutamine ja tõlkimine mitmete allikakeelte vahel. See on tohutu saavutus, mis kingib eestlust kandva teose lõpuks maailmalugejateni. Tänu võlgneme mehele, kellel pole eesti juuri, kuid kes on võtnud selle maa ja keele oma südamekeeleks. Teose on välja andnud Ühendkuningriigi kirjastus Hurst.
Toronto Ülikooli professor Andres Kasekampi esitluse teemaks oli Balti ajaloo kirjutamise väljakutsed. Ta läbis mõnusas vabas vormis (ehk mitte puldi taga ja valguspiltidega) kogu praeguste Baltimaade ajaloo kirjutamise teekonna, kuidas ja kelle mättalt seda vaadeldud ja raamitud on. Enam kui 100 aasta eest oli Balti ajalugu puhtalt baltisakslaste ajalugu, nende kirja pandud ja nende seisukohalt ehk ristisõdijate järeltulijate endi lugu. Taoliste kokkuvõtete kindlaks paariks olid praegused Eesti ja Läti alad, Leedu sinna alati ei mahtnud, kuna leedulaste käekäik oli teine, seotud Poola ja mitte niivõrd baltisakslastega.
Ilmunud on ka teoseid, mis käsitlevad pärisorjust kriitiliselt ehk mitte alati mõisnike seisukohalt. Nõnda kirjutas enam kui 200 aasta eest valgustusaegne baltisakslasest esto- ja letofiil Garleib Merkel. Veel on Balti riikide alade ajaloost kirjutanud: Georg von Rauch ,,The Baltic States: the Years of Independence“ (1974), Aldis Purs ,,Baltic Facades: Estonia, Latvia and Lithuania since 1945 (2012), Neil Taylor ,,Estonia: A Modern History“ (2020), David Kirby ,,The Baltic World 1772-1993“ (1995), Michael North ,,The Baltic: A History“ (2015), Alan Palmer ,,Northern Shores, The Baltic: A History of the Baltic Sea and Its Peoples (2005), Andrejs Plakans ,,A Concise History of the Baltic States“ (2011) ja Andres Kasekamp ,,A History of the Baltic States“ (2018). Siinne ei ole täiuslik raamatute ega autorite loetelu, mida kinnitab teemakohane internetiotsing.
Eelmainitud Garleib Merkel haakub hästi Eesti ja Läti ühise kirjakeele suurjuubeli puhul. Lisalugemist Läti Rahvusringhäälingust inglise keeles.
Kuid mis on väljakutsed, millele ettekande pealkirjas vihjatakse? Üks tahk on alati rühmitamine: kas Balti või Põhjamaade kildkonda ning seejärel kuidas sisse põimida või võrdluseks võtta Leedu ja Soome ajaloo eripärad. Balti ajaloo tööpõldu küntakse edasi. Andres toimetab hetkel kogumikku ,,The Oxford Handbook of Modern Baltic History“, mis ühendab 40 autori mõtteid.
Järgnes Toronto Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse keskuse professori Ann Komaromi ettekanne. Tema uurimistöö on keskendunud eelkõige hilisele nõukogude kultuurile, samizdatile (põrandaalusele kirjastamisele) ja teisitimõtlemisele Nõukogude Liidus. Ungari juurtega õppejõu esitluse pealkirjaks oli ,,Estonian Editions in the Database of Soviet Samizdat Periodicals“.
Tekstide levitamiseks kasutati olemasolevaid paljundusviise: kirjutusmasinat ja kopeerpaberit, aga ka osaliselt läbipaistvat paberit (kalka, onionskin). Samizdat õitses 1950-1980ndateni.
Samizdat on vast paljudele uus mõiste. Sõna tuleneb venekeelsest sõnast ,,omakirjastus“ ning tähistas põrandaalust sõltumatut kirjastustegevust N. Liidus ja teistes sotsialistlikes riikides. ,,A self-publishing system for getting around censorship“, nagu lektor ise mõistet tutvustas. Tekstide levitamiseks kasutati olemasolevaid paljundusviise: kirjutusmasinat ja kopeerpaberit, aga ka osaliselt läbipaistvat paberit (kalka, onionskin). Samizdat õitses 1950-1980ndateni.
Arvutikasutajatel on imeline võimalus külastada Toronto Ülikooli samizdati kogude andmebaasi aadressil samizdat.library.utoronto.ca, mille on loonud ja kättesaadavaks teinud The Project for the Study of Dissidence and Samizdat. Kokku on andmebaasis üle 300 teose.
Dissidentluse ehk teisitimõtlejate hulka kuulusid Balti riikides ka metsavennad. Professor Komaromi on teose ,,Soviet Samizdat: Imaging a New Society“ autor (Northern Illinois University Press, 2022).
Viimasena astus kõnepulti Toronto Ülikooli slaavi keelte ja kirjanduse osakonna doktorikandidaat Philipp Lekmanov. Ettekanne pealkirjaga: ,,Memoirs in the Dissident Legacy Project“jätkas eelneva esineja radadel. Dissidentide ehk teisitimõtlejate pärandi projektis korduvad paljud nimed ja ajastud, kuid keskendutakse täpsemini memuaaridele. Ka need on kõigile kättesaadavad andmebaasis: dissidentlegacy.library.utoronto.ca/collections/show/4
Memuaaride seas on Sergei Soldatovi ja tema naise elulood. Soldatov sündis Narvas 1933 ja suri Tallinnas 2003 ning tema mälestused on tõlgitud eesti keelde. Philipp oleks väga huvitatud vihjetest – kui kellelgi on soovitusi või teadmisi isiklikest mälestustekstidest, palub ta, et temaga ühendust võetakse: dissidentlegacy@mail.yahoo.ca. Võrgus on võimalik lugeda vastavateemalisi uudiskirju, sisestades interneti otsingumootorisse ,,Dissident legacy newsletter“.
Tartu College’ist siirduti Toronto Ülikooli linnakusse Robarts raamatukogu III korrusele, kus avati pidulikult näitus ,,Estonian Book 500“ Petro Jacyk Central & East European Resource Centre’i vitriinis. Keskuse juhataja Ksenya Kiebuzinskil oli keeruline ülesanne valida ja esitada 500 aastat eesti kirjakeele ajalugu kuuel riiulil. Näitusest kirjutame peatselt pikemalt.
