Niisiis ei ole Eestil vaja oma otsese idanaabriga tihedamalt suhelda rohkem kui näiteks Brasiilia või Kanadaga. Seega meie kaugema eesmärgi saavutamiseks koostatud tegevuskava (ehk strateegiline eesmärk) ei peakski hõlmama „kannatlikult ja samm sammult” Venemaaga sõpruse ja koostöö süvendamist. Senini on inimesed ja kaubad saanud hästikorraldatult üle riigipiiri liikuda ja heanaaberlik suhtlemine ei pruugikski muid riikliku tasandi tegevusi hõlmata.
Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni hinnangul on Venemaa sõpruse võitmine Eestile väga oluline. Teemaga kaudselt seonduvalt väitis hr Mihkelson, et „meie taastatud iseseisvusaja suurim välispoliitiline võit” oli Vene Föderatsiooni relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumilt väljaviimise leping, mille presidendid Meri ja Jeltsin sõlmisid 26.07.94 Moskvas („Postimees” 17.04.13). Ent ometi teame, et ÜRO peaassamblee oli juba 25.11.92 nõudnud resolutsiooniga 47/21 „võõraste sõjajõudude täielikku väljaviimist Balti riikide territooriumilt.” Suurem osa riike, sh Vene Föderatsioon, olid enne selle resolutsiooni avaldamist tunnustanud Eesti Vabariiki – osa kui varem olnud riiki, osa ilma ennistamist nimetamata.
Lähtudes sellest, et Eesti oli olnud Venemaa poolt okupeeritud ja oli nüüd iseseisva riigina tunnustatud, on igati arusaadav, et Venemaa ei saanud enam oma vägesid Eestisse jätta. Nende äraviimiseks rahvusvahelised tavad lepingu sõlmimist ei nõudnud. Eestil oli vaja Venemaale ja maailmale vaid meelde tuletada, et ÜRO resolutsioon tuleb kiiremas korras täita. Eesti seda ei teinud. Täiesti kindlalt võime väita, et hr Mihkelson ja keegi teinegi ei tea, ega saagi teada, kas Venemaa viis oma väed Eestist välja sellepärast et ÜRO seda nõudis või et Jeltsin ja Meri olid selles kokku leppinud. Kõige tõenäolisem on, et Venemaa sai ise aru, et olukord pole soodne sõjaväe abil hakata Eestit tagasi oma impeeriumisse tõmbama. Ilmselge on aga, et president Jeltsin kasutas Eestipoolset lepingu sõlmimise soovi nõudmaks õigust suurel hulgal sõjaväepensionäridel ja nende perekonnaliikmetel Eestisse elama jääda. Jeltsini ja Meri vahel sõlmitud lepingus olid alljärgnevad tingimused (01.08.94 ajalehes „Rahva Hääl” avaldatu kohaselt).
- Sõjaväepensionäridel ja nende perekonnaliikmetel, kaasa arvatud 1941-1945.a sõja invaliididel ja sellest osavõtjatel, on Eesti Vabariigi territooriumil poliitilised ja kodanikuõigused ning -vabadused ja ka sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused vastavalt inimõigusi puudutavatele rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidele;
- Eesti Vabariik säilitab sõjaväepensionäridele ja nende perekonnaliikmetele õiguse vallata, kasutada ja käsutada nende omandit, kaasa arvatud majad, korterid, suvilad, aiamajad, garaažid võrdsetel tingimustel Eesti Vabariigi kodanikega;
- Eesti Vabariik kinnitab, et samadel alustel Eesti Vabariigi kodanikega on sõjaväepensionäridel ja nende perekonnaliikmetel õigus kasutada elamispinda, sõltumata selle ametkondlikust kuuluvusest ja seda pinda erastada ning ka õigus arvata elamispinna erastamiseks vajaliku tööstaaži hulka sõjaväeteenistus ja sellega võrdsustatud teenistus, samuti igasugune töö tööliste, teenistujate ja tsiviilpersonalina endise NSVL Kaitseministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi sõjaväeosades, asutustes ja ettevõtetes.
Need siiajääjatele antud õigused on täpselt samad, mis neil olid siis, kui ENSV ei olnud veel oma nime Eesti Vabariigiks muutnud. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et Meri ja Jeltsini vaheline leping on Venemaaga suhtlemisel mitte võit vaid kaotus. Siiski mitte nii suur kaotus kui mais 2005 allkirjastatud piirileping. Et Jeltsin Eesti iseseisvuse ennistamise „abistamisel” Venemaa huvisid esmaseks pidas, pole vähendanud hr Mihkelsoni heanaaberlikku innukust Jeltsinile Toompeal ausammas püstitada. Okupatsioonieelses Eestis saadi täiesti hästi hakkama ilma Venemaaga suhtlemist väga tähtsaks pidamiseta. Venemaal ja Eestil ei ole ja ei saagi olla tihedat koostööd vajavaid ühiseid huvisid. Üksteise naabruse olekust tulenevalt on koostöö kokkuleppeid juba praegugi rohkem, kui õigustatult on vaja. Samm sammult ja pika aja vältel sõpruse otsimine võib osutuda juulilepinguga sarnaseks „võiduks”, sest juba praegu on kavas sõprust lausa ostma hakata. Kuigi ühe kahekümnendiku Eesti maa-ala Venemaale kinkimise eest sõpruse osutamist pole meile veel lubatud – millegi muu vastu andmist pole vist neil mõttessegi tulnud. Seni avaldatu alusel meil vastu saamise ootajaid kõrgemates ametites ei olegi.
Harri Kivilo
