Möödunud reedel teatas Kanada justiitsminister Peter MacKay, et nii föderaalne, provintside kui ka territooriumide valitsused on otsustanud ühiselt tegevutseda küberjõhkruste elik cyberbullying‘u vastu. Nimelt kolm nimetatud valitsustasandit on avalikustanud raporti, milles leitakse vajadust sätestada uut seadust, mis karistaks neid inimesi, kes saadavad ilma nõusolekuta kellegi intiimfotosid või videomaterjali internetti kõigile vaatamiseks. Selline soovitus järgneb Nova Scotia noore teismelise neiu enesetapule aprillis, millest kirjutasin ka siis päevikusse. Neiu võttis oma elu pärast seda, kui internetis avalikustati fotod temast pealesunnitud ehk vastutahtmist seksuaalvahekorras, meie keeli vägistamine. Siis sellest kirjutades pärisin, miks pole kedagi karistatud sellise kübertegevuse eest.
Puudub seadus, eks inimkond alles hakkab aru saama, mida küberilmas saab anonüümselt ähvarduste ja jõhkrustega saavutada. Siinses lehes on Kargu Karla päris mitmel korral juhtinud tähelepanu sellele, kuidas anonüümsed kommentaatorid ei pea ta humoorikatest vestetest, soovitades talle mürgiste kommentaaride kaudu, et on aeg pensile minna. Nii aga kinnitades anonüümselt, et neil puudub huumorisoon ja samuti eetiline taust.
Intiimsete piltidega on aga teisiti – eriti kui need on kas vägivaldselt või vastutahtmist võetud. Teame, et eriti teismelised võivad olla väga julmad, kuulumine on neile tähtis, ning tehakse kõiksugu lolle tempe, et kas meeldida või teisele inimesele jala taha panna. Süüdi on siin mitmeti noortemaailma suunaja Hollywood ja Los Angelese/New Yorgi muusikagigandid. Noorte videotes ja menumuusikas on alatoon ikka see, et kuidas mina olen sinust parem, seda eriti räpparite hulgas.
MacKay avalikustas, et raport soovitab Kanada kriminaalkoodeksi päevakohastamist. Täpsemalt, arvestades moodsa maailmaga, tuleks anda riigile võimeid uurida kriminaalset tegevust, mis seotud elektrooniliste kommunikatsioonivahenditega – seda siis nii mobiiltelefonide kui ka erinevate interneti sotsiaalmeediaportaalidega arvestades.
Põhiliseks probleemiks on harimatus. Noored ei oska arvestada sellega, et mis kord internetti sattunud, jääb alaliseks sinna. Selletõttu rõhutas MacKay ennetamisvajadust hariduse ja arusaamisttõstvate tegevuste kaudu. MacKay ütles, et just alaealised on suurema ekspluatatsiooni ohvrid. Süüdi on siin muidugi reaalsus, et vanemad, kes on juba väga noortele lastele nutitelefone ostnud, vajadusest olla nabanöörina nendega alati ühenduses, ei teagi tihti, mida noored internetis teevad. Seda on võimatu ju jälgida, veel vähem valvata.
Enesetapp pole ainus tulemus küberjõhkrustele. Valitsuste raporti andmeil on internetikaudsed ähvardused viinud reaalse füüsilise vägivallani – nii et pole ainult tegemist vaimsete või emotsionaalsete valudega.
Lastevanematele soovitab MacKay võrgulehelt koguda informatsiooni, kuidas noortele olla toeks, kui nad on kogenud küberähvardusi. Samalt võrgulehelt saab ka ennetusnõuannet.
Noortele enestele on riik loonud võrgulehe, mille eesmärgiks on neile, kes on kogemata saatnud ennastpaljastavaid – seda nii figuratiivselt kui ka päriselt, mida on nii mõnigi noor inimene oma naiivsuses teinud – anda nõu, kuidas eemaldada internetist sellist materjali (kuigi seda sajaprotsendiliselt on võimatu saavutada, on ikka võimalik takistada juurdepääsu tavasurferile) ning kuidas omavanustele reageerida, kui materjal viib ähvarduste või jõhkrusteni.
Kuuludes (ilmselt, ja see ei sega mind sugugi) erandina inimeste hulka, kes pole aru saanud, miks tänapäeva inimkond ei suuda sotsiaalmeediate või nutitelefonideta elada, kiidan valitsuste sammu vägagi heaks.
Lugejad, kes tunnevad raporti vastu huvi, võivad edasi lugeda siit!
Tõnu Naelapea
