Oli just levinud teade, et Northern Birch, eestlaste ja lätlaste ühispankade ühinemisjärgselt uue nime saanud olulise majandusliku ettevõtte Eesti Majas asuv peaharu kolib Läti Majja, õige täie nimega on see nende kultuurikeskus. Koduks, muide, suuremale läti raamatukogule Põhja-Ameerikas. Nii oli külastajal huvi, kuidas seda panga kolimist läbi viiakse. Teada oli, et Tartu College’isse asutatakse samuti filiaal kahe ametnikuga.
Sai sammud seatud esmalt lõunanaabrite panka, lahke ja sõbraliku lätlannaga räägitud. Tervitatud sai teda ta emakeeles. Edasi inglise. Kahjuks. Küsisin. Et kuhu need eestlastest pangandustegelased asuksid. Keldrisse. Suunati lätlaste ajalehe Latvija Amerika toimetuse/talituse tuppa. Leht jääb ikka Läti Majja, aga väiksemasse ruumi.
Seda seletas ajalehetoas jällegi sõbralik noor lätlanna, kes ei olnud toimetaja, vaid talituses ametis. Kinnitades, et eestlasi oodatakse sinna.
Tempora mutandis nos et mutamur in illis. Kauges minevikus koolis õpitu tähendab, et muutused toimuvad, meie nendega.
Mis Credit Union Drive’il toimub on huvitav. See kõik on vist vajalik, kuna esimesel korrusel lihtsalt pole ruumi, et majutada eestlastest pangaametnikke, osakonnajuhte.
Läti Maja on hea asupaik, laial linnateel, kas auto või ühistranspordiga on võimalik hõlpsalt sinna pääseda, ka on seal suur parkimisplats olemas. Huvitav, kuidas pika-ajalisi muresid lahendatakse, praegune oktoobrine kolimine on sundviskes, pangakunded loodavad kahtlemata, et tehnilisi viperusi ei esine.
Aga päevakohasemast. Pensionäride eeskavast. Muidu poleks ehk sinna läinud. Laulda nendega sai. Läti keel pole lauldes nii keeruline, kui on pisut kõrvaga jälgimisoskust. Siis veel vestlemisi. Tore oli. Kuulsime nende jaanipäeva-kommetest, lahkeks tõlgiks oli pensionile läinud endine Vana-Andrese läti koguduse õpetaja Ilze Kuplena-Ewart, kes tuttavaid eestlasi nähes otsustas meie lauda istuda. Neilgi sõnajalaõieotsing olemas, palju on ühist. Teada sai, et nende jaanid olid tänavu kolme päeva pikkusega. Esmalt vanuritele, siis järgmisel päeval (koos Eesti Majandusklubiga, nagu oli kuulda) päris jaanipäev, siis veel otsa laupäeval nende oma suvihari. Lätlastel on suur maalahmakas – 40-aakrine Sidrabene, ostetud läti Vana-Andrese koguduse poolt 1953. aastal. Bronte Creeki kaldal asutatud suvituspaikade, lastesuvekodu, suvilate ja peosaaliga Burlingtoni lähistel, kus nende suve tervitamine toimub igal aastal.
Lätlastega oli mõnus koos olla. Läti Majja tuleb argipäeviti minna just panga lahtioleku ajal, neil on oma poes müügil Kalevi šokolaadi. Teisalt ei oska seda hetkel leida. Head rukkileiba, peenleiba saab samuti. Pirags, meie keeles pirukad, on sutsu kallid, aga võib vahete-vahel enesele lubada. Meil, eestlastel, sellist oma ostuvõimalust enam ei ole. Saab siis sügisel kombineerida nii vajalikku pangaskäiku kui häid läti tooteid või eestlaste magusat varuda, sõbralikus õhkkonnas.
TN
